reede, 17. august 2018

Ossuary Anex (ru)

Täitsa kobedat brutal death metalit vene bändilt. Näidis septembri lõpus ilmuvalt EPlt "Holy Blasphemition".

neljapäev, 16. august 2018

Alghazanth (fi)

Alghazanth oli soome sümfoonilise black metali bänd, kes alustas tegutsemist 1995 ja andis karjääri lõpukontserdi käesoleva aasta juunis. Siinkohal lugu 2013. aasta albumilt "The Three-Faced Pilgrim".

kolmapäev, 15. august 2018

Panzerfaust (ca)

Huvitavat uuema laine black metalit kanada bändilt. Lugu viimaselt helikandjalt, 2016. aasta EPlt "The Lucifer Principle".

teisipäev, 14. august 2018

Dark Fury (pl)

Jälle black metal Poolast, jälle midagi meeldivat minu kõrvadele. Dark Fury on õigupoolest juba üsna pikka aega tegutsenud kooslus- eelmisel aastal täitus 20 aastat. See konkreetne lugu on 2014. aasta albumilt "Synninghtwait".
Kellel poliitilised tõekspidamised segavad muusika kui niisuguse kuulamist, tasuks vist vältida, kuna tegemist on täpsemalt NSBM alla liigitatava bändiga. Muidugi ei tasu seejuures unustada, et mõnikord satuvad ansamblid taolistesse nimekirjadesse ka mõne üksiku liikme isiklike seisukohtade tõttu, mis ei pruugi muusikas kajastudagi.

esmaspäev, 13. august 2018

SteelChaos 2018

Külastame põhjanaabreid, piletid ostetud ja minek:

Wayfarer (usa)

Sattus ette selline Wayfareri nime kandev ameerika atmosfäärilise black/ folk metali bänd, väga mõnus kuulata: mida rohkem kuulan, seda enam meeldib. Lugu 2014. aasta albumilt "Children of the Iron Age". Uusim plaat on tegelikult mai lõpus ilmunud "World's Blood".

pühapäev, 12. august 2018

Wacken 2018 reisikiri


Minek. Laupäev-Teisipäev

Alustasime autoga reisi laupäeva (28.07) hommikul, otsest kava ei olnud, plaan oli vähemalt teisipäeval Wackenisse jõuda. Esimene õhtu lõppes rahulikus tempos sõites 150 km enne Poola pealinna, puhkasime teeäärses hotellis. Pühapäeval saime normaalselt minema ja umbes kell 16 olime saksa piiri ääres ja hakkasime edasist plaani välja mõtlema. Sai valitud otse Hamburgi sõitmine et seal rahulikult üks turistipäev teha. Saksa kiirteed on kiired ainult siis kui keegi seal mingit lollust ei tee, seekord oli jälle üks pauk ja istusime umbes 1,5 tundi oodates millal tee jälle lahti tehakse. Tänu sellele jõudsime Hamburgi hotelli kella 23 ajal ja erilist motivatsiooni linna peale minekuks ei olnud.
Hotell nimega Stadt Altona, soodne, üsnagi keskuse külje all, lisaks tasuta parkimine. Hotell ise oli selline natukene väsinud olemisega ja nägi välja nagu kaheksakümnendate ühiselamu, samas tuba oli suur – esik, kaks voodit (suur ja väike), vannituba, külmkapp, seif ja ülisuur televiisor.  
Esmaspäeval turistitasime linnas, ilm oli palav ja väga palju ei viitsinud ringi kõmpida, tegime väikse tiiru sadama kanti ja siis Reeperbahni kaudu tagasi. Üldiselt on Hamburg üsna räpane linn, neil on küll palju parke, aga pargid on pigem looduslik nõgesevõsa koos uriinihaisuga.  
Õhtul vaatasime ilmateadet ja kuna lubati kuuma ilma otsustasime Wackenisse startida hommikul võimalikult vara et saaks ennast veel jahedamal ajal sisse sättida.Wackenisse  jõudsime teisipäeva hommikul umbes pool kümme, autosid oli veel meeldivalt vähe ja saime praktiliselt peatumata telkimiskohale. Kohaga vedas, natukene väiksema põllu peal servapealne koht mida oli ka pimedas lihtne leida, hommikupäikest varjasid isegi mingid puud. Showercamp (tualetid, dušš, vesi, pood) jäi üsna lähedale ja tee festivalialale oli praktiliselt otsetee ja eelmise aastaga võrreldes ka oluliselt lühem. Saime telgi enne suurt kuumust üles, käisime tiiru festivali sissepääsu juures, saime Wackeni kotid kätte ja käepaelad peale. Edasine päev kulges põhiliselt telgi juures lebotades.

WOA. Kolmapäev-Laupäev

Seekord oli kava meil eeltöö paremini tehtud ja päevakavad ette valmistatud, päevad kujunesid üsna tihedateks ja pikemaid pause eriti ei olnud. Keskmiselt jõudsime alale kella 11-12  ja tagasi telgi juurde umbes kell üks öösel. Kuna vihma see aasta ei olnud oli festivaliala kuiv ja tolmune, liikumine oli mugav aga tolm hakkas pikema aja peale kõrile ja ninale mõjuma. Ilmad olid endiselt üsna kuumad ja päevasel ajal üritasime pigem varjus püsida ja igal võimalusel peakatteid märjaks teha. See aasta jõudsime ka õllelavale kuhu me eelmine aasta ei jõudnud, nii et nüüd said kõik lavad läbi käidud. Helikvaliteet oli enamus lavadel väga hea, üldiselt vist parem kui aasta varem. Nuriseda võiks telgi lavadel (WET ja Headbanger) esimese kahe päeva kontsertide üle, seekord ei olnud heli eriti hea ja bändide lõikes väga kõikuv. Aga telgis läks iga päevaga asi paremaks ja viimasel päeval sai seal nauditud kahte praktiliselt ideaalse heliga setti - järelikult oli tehnika olemas aga ei saadud seda alguses korralikult tööle. Üldiselt oli kogu festival väga tore, kontseritest seekord kirjutama ei hakka sest muidu läheks postitus liiga pikaks.

Kojusõit. Pühapäev-Esmaspäev

Tagasitulekuks valisime laeva Kiel-Klaipeda. Kuna laev väljus alles kell 21 siis võtsime pühapäeva hommikul rahulikult ja eriti ei kiirustanud: Festivalilt pääsesime üsna kiirelt minema (jällegi oli soodne asukohe ka väljumiseks). Lõunaks jõudsime Kieli, sõime, tegime väikse tiiru linnas, otsisime üles ja shoppasime ühes vähestest lahtiolevatest poodidest, ning ära sadamasse. Laeval võtsime väiksed napsud ja siis kajutisse festivaliväsimust välja puhkama.  Esmaspäeval kell 17:30 saime laevalt maha ja öösel kell 1:20 olime õnnelikult kodus.

Evig Hat (no)

Eriti just black metali vallas tegutseb märkimisväärne hulk ühemehebände. Evig Hat on taaskord üks selline, seekord Norrast. Tundub, et muusika on ainsale liikmele, kelle nimeks on loomulikult Satan, ainus ja põhiline tegevus, sest tema produktiivsus on märkimisväärne. Antud lugu on üsnagi omapärane ja pärit 2014. aasta omanimeliselt täispikalt albumilt. Nimetatud aastal andis ta muide välja kokku lausa viis (!) pikka plaati, rääkimata kolmest EPst ja ühest singlist. Töökas mees.

reede, 10. august 2018

Svartidauði (is)

Võimas lugu järjekordselt hääldamatu nimega islandi bändilt (või tegelikult, kuna Islandil tehakse nii palju head muusikat, tuleb ilmselt lõpuks ikkagi hääldus ära õppida: https://translate.google.ee/#auto/en/Svartidau%C3%B0i). Nimi ise tähendab kohalikus keeles musta surma. Plaadiks on seni ainus täispikk "Flesh Cathedral" (2012). Vokaal ei kuulu küll minu lemmikute hulka, aga samas ei saa ka väita, nagu see siin laulus ei sobiks.

neljapäev, 9. august 2018

Dawn (se)

Dawn on rootsi death/ meloodilise black metali bänd, kes tegutses aastatel 1990-1999 ja on pärast pausi alates 2008 aktiivne tänapäevani. Uusi plaate värske materjaliga pole küll enam ilmunud, on vaid paar eriväljaannet varasema loominguga. Täispikke plaate ilmus üldse ainult kaks. See hea lugu on neist teiselt "Slaughtersun (Crown Of The Triarchy)", mis ilmus 1998 ehk siis peaaegu vahetult enne esimest lahkuminekut. Ka video tundub pärinevat kahekümne aasta tagusest ajast.