esmaspäev, 25. september 2017

Jutupostitus melodeathist

Pean tõdema, et mulle tegelikult meeldib meloodiline death metal, isegi väga. Teisalt muutub selline muusika suuremas koguses üsna üheülbaliseks ja igavakski.
MDMi parimad esindajad on enamasti staažikad skandinaavia bändid, keda kõik huvilised niikuinii hästi teavad, ja tundub, et midagi uut ja huvitavat eriti peale ei tule või pole ma seda leidnud. Pigem on suund sinnapoole, et juba iseenesest võrdlemisi pehme stiil muudetakse ilmselt kommertseesmärkidel kõlalt oluliselt kergemaks, mängu tulevad klahvpillid, hevilikud või metalcore elemendid ja nn puhas vokaal ning tulemus ei kõlba kuulata. Seetõttu mõtlesin, et teen järgmise MDMi postituse alles siis, kui tõesti midagi enda jaoks uut ja väga head leian.
Lõppu panen loo saksa bändilt "December Flower", kes on küll juba tegutsemise lõpetanud, aga kelle alles hiljaaegu avastasin. Tegemist on õrnade blacki mõjutustega MDMiga, kus on olemas kõik, mida selle muusikastiili juures hindan. Kui melodeath meeldib, siis julgeks tervet plaati soovitada, selle nimi on "When All Life Ends...".    

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar