Lugu "Cesspool of Ignorance" novembris ilmuva bändi teise plaadi "The Disfigurement of Existence" pealt.
pühapäev, 8. oktoober 2017
Signs of the Swarm (USA)
Kui skandinaavia oli ja on klassikalisele black ja death metali kodumaa, kust tuleb päris palju nende stiilide esinejaid, siis Ameerika Ühendriigid tundub olema deathcore kodumaa. Alates uue aastatuhande algusest on sealt järjest tulnud häid bände kes seda stiili viljelevad. 2006-2007 aastatel jõudisid Whitechapeli ja Suicide Silence albumid Billboard Rock Albumite edetabelis teisse kümnesse. Praegu tundub olevat uus tõus ja uusi häid bände tulekul. Üks näide allpool olevas videos, selle loo puhul meeldis mulle eriti algus - kuidas vaikselt lugu käima tõmmatakse ja järjest karmimaks minnakse, kui solist alustas suutsin isegi kergelt võpatada.
Carach Angren (nl)
Tahan natuke juttu heietada bändist, kes on tegelikult siin blogis juba korraks kajastamist leidnud ning selleks on Carach Angren. Lisaks sellele, et keegi juba pikemat aega mingis mu aju sopikeses kõige muu taustal pidevalt ümiseb "Charles Francis Coghlan" (päriselt elanud isik muide, kelle kohta saab Wikipediast lugeda), on neil loomulikult palju teisigi häid lugusid, näiteks see (he-hee, vaata trummari nägu...):
Carach Angren on hollandi bänd, tegutsenud aastast 2003. Nimi on pärit Tolkieni "Sõrmuste Isandast", tähendades haldjakeeli rauast lõugu. Loomingu aluseks on terviklikud inimloomuse varjukülgi kajastavad jutustused, aines pärineb muinas-, õudus- ja kummitusjuttudest, legendidest, muudest vägivallalugudest. Muusika ja esitus toetavadki eelkõige just lugude jutustamist, need on nagu minimetalooperid vmt. Nende videod on omaette kunstiliik ja live esinemised eesotsas karismaatilise lauljaga väga ekspressiivsed ja läbimõeldud.
Carach Angrengi on kokku puutunud kristlastest konservatiividega, kes oma keskaega kinni jäänud duaalses maailmatajus näevad neis põrgujõudude sõnumitoojaid ja sataniste, kes õelalt kustutavad kogu valguse meie maailmast, võrreldes liikmeid näiteks massimõrvarist Breivikuga ja mis veel hullem, see oletatav mõrvarlikkus olevat süütule noorsoole nakkav ja hukutav. Ühesõnaga püüdsid nad keelata bändi jõululaupäevaks planeeritud kontserti, mis arvatavasti siiski ei õnnestunud, kuid ületas siiski uudiskünnise. Igati sümpaatsed ja tervemõistuslikud bändiliikmed olid küll kergelt hämmingus, kuid oskasid tasuta reklaami eest tänulikud olla:
On öeldud, et Carach Angren jääb stiililises mõttes natuke eikellegimaale, kuna tõsiste black metali fännide jaoks on nende muusika võõrik ja mitte "päris" black metal, samas kui teiste potentsiaalsete kuulajate jaoks jääb jälle liiga tumedaks. Võib-olla on tõesti nii, et CA ei saa kunagi päriselt kuulsaks ja kaob kuskile nišibändide hulka, nagu on juhtunud suurepärase Cryptic Wintermooniga (kuigi mine sa tea, oktoobri lõpust soojendab Põhja-Ameerika tuuril Children of Bodomit). Seda enam on põhjust rõõmustada neil, kes on ansambli enda jaoks avastanud ja nende loomingut ning esinemist nautida saavad. Loodetavasti avaneb ka minul võimalus neid kunagi laval näha.
Carach Angren on hollandi bänd, tegutsenud aastast 2003. Nimi on pärit Tolkieni "Sõrmuste Isandast", tähendades haldjakeeli rauast lõugu. Loomingu aluseks on terviklikud inimloomuse varjukülgi kajastavad jutustused, aines pärineb muinas-, õudus- ja kummitusjuttudest, legendidest, muudest vägivallalugudest. Muusika ja esitus toetavadki eelkõige just lugude jutustamist, need on nagu minimetalooperid vmt. Nende videod on omaette kunstiliik ja live esinemised eesotsas karismaatilise lauljaga väga ekspressiivsed ja läbimõeldud.
Carach Angrengi on kokku puutunud kristlastest konservatiividega, kes oma keskaega kinni jäänud duaalses maailmatajus näevad neis põrgujõudude sõnumitoojaid ja sataniste, kes õelalt kustutavad kogu valguse meie maailmast, võrreldes liikmeid näiteks massimõrvarist Breivikuga ja mis veel hullem, see oletatav mõrvarlikkus olevat süütule noorsoole nakkav ja hukutav. Ühesõnaga püüdsid nad keelata bändi jõululaupäevaks planeeritud kontserti, mis arvatavasti siiski ei õnnestunud, kuid ületas siiski uudiskünnise. Igati sümpaatsed ja tervemõistuslikud bändiliikmed olid küll kergelt hämmingus, kuid oskasid tasuta reklaami eest tänulikud olla:
On öeldud, et Carach Angren jääb stiililises mõttes natuke eikellegimaale, kuna tõsiste black metali fännide jaoks on nende muusika võõrik ja mitte "päris" black metal, samas kui teiste potentsiaalsete kuulajate jaoks jääb jälle liiga tumedaks. Võib-olla on tõesti nii, et CA ei saa kunagi päriselt kuulsaks ja kaob kuskile nišibändide hulka, nagu on juhtunud suurepärase Cryptic Wintermooniga (kuigi mine sa tea, oktoobri lõpust soojendab Põhja-Ameerika tuuril Children of Bodomit). Seda enam on põhjust rõõmustada neil, kes on ansambli enda jaoks avastanud ja nende loomingut ning esinemist nautida saavad. Loodetavasti avaneb ka minul võimalus neid kunagi laval näha.
Noctem (ESP)
Valenciast pärit elukalt selline meisterteos, thrash/black/death metal meloodiliste vahepaladega:
Nazghor (SWE)
Harva juhtub et mõnda uut lugu kuulad kohe mitu korda järjest, tundub et Non Serviam plaadifirma on hoogu sattunud ja toodab järjest minu maitse järgi stuffi.
Bänd on tegutsenud aastast 2012 ja jõudnud selle ajaga välja anda juba kuus albumit. Stiiliks Black Metal / Melodic Black Metal.
Lugu 13.10.2017 ilmuvalt plaadilt "Infernal Aphorism", kuidagi eriliselt võlus mind ära selle loo kitarritinistamine mis algab kohe loo alguses ja kestab lõpuni välja.
Tellimine:
Postitused (Atom)