Vvilderness (hu)

Vvilderness on ühemehebänd, kes loob enda sõnul black metalit inimestele, kellele ei meeldi black metal. Mulle aga meeldib black metal küll ning pole midagi ka Vvildernessi kuulamise vastu: taolist helipilti olen varemgi postitanud.
"Devour the Sun" on 2017 ilmunud debüütalbum. Uusim üllitis on jaanuaris ilmavalgust näinud "Dark Waters".

Witchthrone (hu)

Witchthrone'i kohta ei ole väga palju infot, aga mulle on jäänud mulje, et tegemist on üsna värske bändiga, kes väga rõõmustab igasuguse positiivse tagasiside üle. Möödunud aasta jõulude paiku sai nähtavaks päris kena ametlik video. Märtsis on ilmumas endanimeline debüüt-EP.

Together to the Stars (se)

Natuke rahulikumale ja meloodilisemale post-black metali lainele. Hetkel töötab rootsi duo juba oma teise albumi kallal. Allpool aasta alguses ilmunud esimene täispikk "An Oblivion Above". Lüürilised teemad sotsiaalne kriitika, antimaterialism ja enesevihkamine.

Haeiresis (lt)

Ma ei saa täie kindlusega väita, et leedukate bändi Haeiresis viimane EP "Emanations" (2019) oleks tervikuna mulle kuidagi iseäranis meelepärane, küll aga siiski piisavalt huvitav selleks, et mulle seni tundmatut lähinaabrite projekti esile tõsta.

Imber Luminis (be)

Üks plaadisoovitus. Vähemalt mulle meeldis.
Ja märguandeks, et blogi pole surnud. Lihtsalt isiklik elu kipub viimasel ajal palju ressurssi ära võtma.

The Great Old Ones (fr)

The Great Old Ones, post-black metali bänd Prantsusmaalt, on oktoobri teises pooles Season of Misti labeli all ilmutamas uut, järjekorras neljandat täispikka albumit "Cosmicism".

SednA (ita)

Kümme aastat tegutsenud kollektiivis toimus eelmine aasta osaline liikmete vahetus. Viljelevad post black metali ja sludge segu, lugu varsti ilmuvalt albumilt  "The Man Behind the Sun".

Regarde les hommes tomber (fr)

Prantsuse bänd, tegutseb alates 2011. Väljas on kaks täispikka albumit, viimane 2015, ja üks split.

Stworz (pl)

Meloodilist tilulilu poola bändi Stworz uuelt plaadilt suupärase nimega "Mój kraj nazywa się Śmierć".

Oak Pantheon (us)

Oak Pantheon on omapärane bänd, koosneb kahest pikaajalisest sõbrast-laulukirjutajast. Nende muusika tundub ajas pidevalt muutuvat ja arenevat, vähemalt kui otsustada selle järgi, mida mina kuulasin ehk siis 2011-2012 ja EP aastast 2018. Kui tänapäeval meenutavad nad rohkem sumedahäälset Leonard Cohenit, siis varasem muusika on enam black metali moodi ja vahelduseks täitsa mõnus kuulata. Ülemine lugu on natuke hilisem, aastast 2012, alumine 2011.

 

Atlases (fin)

Värskemat post-metal kraami meie põhjanaabritelt, tegemist üsna värske kollektiiviga, alustasid aastal 2017, samal aastal ilmus ka esimene EP "Penumbra", mõne päeva pärast ilmub esimene täispikk album "Haar".

Läti eri: Eschatos (lv)

Eschatos on mitu korda Eestiski esinemas käinud, aga ise ei ole veel trehvanud neid nägema. Igatahes on tegemist üpris huvitava progressiivse post-black metali bändiga. Vokaal on minu meelest väga hea.

After The Waves Have Washed Me Away (ee)

Seekord midagi rahulikku ja natukene teemast välja, aga sattusin mingi aeg tagasi nende kontserdile ja oli päris meeldiv rahulik instrumentaalne elamus. Tegutsenud aastast 2010, stiiliks post rock. Mõningal pool nimetavad ennast ka lühema nimega ATWHMA.

Second to Sun (ru)

Glebi ja Maximi, andekate kaksikute tegemistel oleme ikka viimasel ajal silma peal hoidnud, aga nende kolmas bänd, Second to Sun on veel postitamata. Kuigi tegemist pole selle blogi tavapärasesse menüüsse kuuluva muusikaga, on see siiski omapärane ja huvitav. Välja on jõutud anda kuus täispikka albumit ja hulgaliselt singleid.

Avast (no)

Black metal, Norra ja surfimuusika, tundub et need terminid ei sobi kokku. Post black metali kollektiiv Avast arvab teisiti. Instrumentaallugu eelmisel aastal ilmunud esimeselt täisikalt albumilt "Mother Culture"

Noctambulist (us)

Uue põlvkonna dissonantset blackened post-death metalit Ameerikast, jaanuari lõpus ilmunud esimene täispikk album "Atmospheres of Desolation".

KEN mode (ca)

KEN mode on omapärane hardcore noise bänd Kanadast. Tegutsetud on juba ligi kakskümmend aastat. Värske album kannab nime "Loved" (suurepärane cover art, meenutab mingil kombel Winny Puhhi).   
Kohati kõlasid kõrvaklappides trummid eriti huvitavalt, paaris loos kuuldus isegi saksofoni. Igatahes väga progressiivne kraam. Septembris tuuritatakse kodumaal ja oktoobris Ameerikas, kus taoline muusikastiil on ilmselt oluliselt populaarsem kui meil.

Agruss (ua)

Tõeliselt põnevat segastiili viljeleb Agruss Ukrainast. Lugu seni ainsalt plaadilt "Morok" (2012). Agrussi olemusest saab täpsemalt lugeda YouTube'is video alt või nende näoraamatu lehelt, kus viimane postitus pärineb küll kolme aasta tagusest ajast.

Kilkim Žaibu viis lemmikut

Festivalil käidud, mulje jäi hea, võib teine kordki minna.
Siin on minu isiklik meelevaldne esinejate top 5.

1. Thyrfing (se)

Thyrfing tõmbas mind taas kord kõige paremini käima, täpselt nagu Howls of Winterilgi arvatavasti sama kavaga. Kaasahaarav muusika, ülimalt professionaalne esinemine. Tekkinud energiapuhangu mõjul sööstsin isegi natukeseks lava ees moodustunud circle piti. Paraja obaduse vastu pead sain alles mõni aeg pärast ringist lahkumist, kui keegi sealt liiga lennukalt välja tormas, aga jäin ellu.

Edit: Võtsin siis õhinal kogu Thyrfingi diskograafia ette, aga üllataval kombel selgus, et plaadid jätavad mind suht külmaks. Võib-olla ongi siis tegemist eelkõige superhea live bändiga.

 

2. Phrenetix (lt)

Thrash metal pole küll see, mida ma igapäevaselt kuulaks, aga leedu oma Phrenetix oli väga sümpaatne: mängisid super hästi ja näha oli, et hingega asja juures.

3. Deceitome (ee)

Ainsa eesti bändina astus üles Deceitome tuntud headuses ja karismaatilise solistiga.

4. Saor (uk)

Saorist ma suurt midagi ei teadnud ja seetõttu sain positiivse üllatuse osaliseks. Üsna rahulik ja meloodiline ilus muusika, mida oli hea omaette istudes ja mõtiskledes kuulata. Mitmed inimesed viskasid kinnisilmi pikaligi.

5. White Ward (ua)

Odessast pärit White Ward viljeleb džässilike elementidega post-black metalit ning oli festivalil nähtutest üks omapärasemaid. Kuna rahvast oli vähemalt alguses vähe, oli see ainus kontsert, mida vaatasime-kuulasime päris lava eest ning jäime igati rahule.

Eraldi äramärkimist väärivad veel ennenägematult efektset lavašõud pakkunud Nahash (lt) ja Entombed A.D. (se) heatujuline esitus.

Suurim pettumus oli Infernal War (pl) ärajäämine.

Black Kalmar Skull (it)

Black Kalmar Skull on järjekordne ühemeheprojekt, kuigi tundub, et varasematel aegadel on teisigi liikmeid olnud. Lüüriline lugu märtsi alguses ilmunud kolmandalt täispikalt albumilt "As Stars in the Sky", mis mulle isiklikult toob miskitpidi meelde "Cryptic Wintermooni".