Medics of Pain (au)

2015 aastal loodud bänd, mängib kirjade järgi thrash metalit, mis minuarust on üsnagi segatud meloodilise death metaliga. Selle aasta esimeses pooles ilmus esimene täispikk album "Let's Bang".

Overtoun (chi)

Kollektiiv alustas aastal 2014 thrash ja Heavy stiilis, hiljem lisati groove  ja nüüdseks esimeseks täispikaks on lisatud veel death ja latiino muusika elemente. Plaat nimega "Centuries of Lies" ilmus  2018 detsembris.

Traitor (de)

Suvi on kuidagi nii vaikseks jäänud, et ei olegi enam meelisstiilidest midagi head leidnud. Hakka või thrashi kuulama.

Kryptos (ind)

Subjekt on staažikas thrashi kollektiiv, tegutsenud aastast 1998. 2013 aastal sai neist esimene India bänd, kes Wackenil mänginud terve seti. Lähiajal ilmumas neil viies album nimega "Afterburner"

 

Ketzer (de)

Saksa blackened thrash metali kollektiiv, tegutsenud aastast 2003. Eelmine plaat "Starless",  mis oli järjekorras kolma,s aga esimene mis ilmus Metal Blade sildi all osutus üsna kehvakeseks. Tundub et nüüd on ennast jälle kokku võetud ja paremat kraami tootma hakatud neljas album "Cloud Collider" on juba parem. 

BlackShore (de)

2007 aastast Lübeckis tegutsev kollektiiv nimetab oma muusikastiiliks Apocalyptic Thrashed Black Metal. Videolugu jääb aastasse 2011 ja on teiselt täispikalt plaadilt nimega Legion.

Läti eri: MĀRA (lv/ de)

Rootslastel on Arch Enemy, lätlastel on MĀRA. Või noh, poolenisti paiknetakse Saksamaal.
MĀRA, mis on muide solisti eesnimi, on asutatud alles eelmisel aastal, aga juba ollakse välismaal tuntud bändide seas esinenud, aprilliski Euroopa tuur tulemas ja Läti metal muusika auhindade kaks nominatsioonigi nabitud. Vot nii tuleb turundust teha.
Tegemist ei ole just minu maitset kõnetava muusikaga, aga mitmekesisus rikastab. Siinkohal debüütsingel ja -video.

Sinaya (bra)

Naistepäev vol.2. Trash/Death metali tüdrukutebänd Sao Paulost.

Siniestro (swe)

See Stockholmi kollektiiv viljeleb segustiili pungist, thrashist ja black metalist. Seda videot meenusid kohe mingid vanad naljad hullu lehma tõve kohta, ehk nagu hullu lehma tõve all kannatav black metali bänd.

Bloodshot Dawn (uk)

Brittide Bloodshot Dawn on tegutsenud 15 aasta ringis. See lugu on varasemast ajast, mil melodeathi meloodilisuse raamistikus avaldas krapsakamat mõju thrash. Hilisemal ajal on liigutud tehnilisemas suunas ja kõik liikmed peale vokalisti on vahetunud.

Intact (ee/fi)

Värsket kraami Tallinnast, muusikastiili on raske määratleda, ise kirjutavad nii: a mixture of groove, thrash, progressive & heavy metal.
Uus plaat "State: Depression" ilmub 11.01.2019 koos samal päeval Barbaris toimuva esitluskontsertiga.

Master (us)

Master on üsna pikalt tegutsenud bänd, kes hetkel paikneb Tšehhis. Diskograafia on muljetavaldav, uusim plaat "Vindictive Miscrean" nägi ilmavalgust novembri lõpus. Stiiliks on natuke kiiremat sorti thrash/death metal. Mõjutajateks on olnud sellised nimed nagu Motörhead, Sabbath, Venom ja Slayer. Minu tähelepanu pälvis eelkõige huvitav justkui natuke pudistav või hooletu mulje jättev vokaal.

Leedu eri: Fuck Off and Die! (lt)

Mis sobiks veel paremini leedu metal muusika teemalist uurimust lõpetama kui lugu "Lithuanian Madness" sooloprojektilt Fuck Off and Die!

Leedu eri: Lucifer (lt)

Lucifer on thrash metali (justkui natuke deathened ka) bänd Vilniusest, toimetab alates 2006. Ilmunud on kaks demo ja 2014 ka täispikk album "Desensitized to Oppression", kust ka see lugu. Tunduvad üsna energilised tüübid.

Black Trip (mx)

Väga huvitavat death ja thrash metali segastiili harrastav mehhiko bänd. Metallientsüklopeedia järgi on tegemist MDMiga, no sellisel juhul annavad nad kogu žanrile ja meloodilisusele kui niisugusele täiesti uue sisu. Näidis esimeselt täispikalt selftitled albumilt, mis ilmus juuli lõpus.

Sahon (kr)

Sahon Lõuna-Koreast mängib metallientsüklopeedia väitel tugevalt black ja death metalist mõjustatud thrashi. Minu tönts kõrv nii peeneid eristusi ei suuda teha ja kuulen seetõttu peaasjalikult ainult kiiret thrashi, mis kõlab küll isegi minu jaoks üllatavalt meeldivalt ja ei lase loomulikult unel peale tulla. Lugu üsna värskelt albumilt "Chanting for the Fallen".

 

Iskald ja Iskald (hu ja no)

Ungaris tegutseb aastast 2012 ühemehebänd Iskald, kelle seni ainus plaat, eelmise aasta EP "I" meeldis mulle päris hästi.

Norras lammutab omakorda Iskald, kes harrastab täitsa huvitavat ja omajagu progressiivselt-tehniliselt kõlavat thrashi sugemetega meloodilist black metalit. Näidis augusti lõpus ilmuvalt uuelt albumilt "Innhøstinga", mis on järjekorras viies täispikk.

Cursedness (jap)

Jaapanis elab suhteliselt väiksel territooriumil 1.66% maailma elanikonnast, aga isegi seal jätkub kellelgi piisavalt egoismi et teha ühemehebänd. Bändi liikmeks on Lord Nothingness kes mängib kõike, trummid kahjuks programmeeritud. Stiiliks väga thrash death metal jaaapani omapäradega.

Kilkim Žaibu viis lemmikut

Festivalil käidud, mulje jäi hea, võib teine kordki minna.
Siin on minu isiklik meelevaldne esinejate top 5.

1. Thyrfing (se)

Thyrfing tõmbas mind taas kord kõige paremini käima, täpselt nagu Howls of Winterilgi arvatavasti sama kavaga. Kaasahaarav muusika, ülimalt professionaalne esinemine. Tekkinud energiapuhangu mõjul sööstsin isegi natukeseks lava ees moodustunud circle piti. Paraja obaduse vastu pead sain alles mõni aeg pärast ringist lahkumist, kui keegi sealt liiga lennukalt välja tormas, aga jäin ellu.

Edit: Võtsin siis õhinal kogu Thyrfingi diskograafia ette, aga üllataval kombel selgus, et plaadid jätavad mind suht külmaks. Võib-olla ongi siis tegemist eelkõige superhea live bändiga.

 

2. Phrenetix (lt)

Thrash metal pole küll see, mida ma igapäevaselt kuulaks, aga leedu oma Phrenetix oli väga sümpaatne: mängisid super hästi ja näha oli, et hingega asja juures.

3. Deceitome (ee)

Ainsa eesti bändina astus üles Deceitome tuntud headuses ja karismaatilise solistiga.

4. Saor (uk)

Saorist ma suurt midagi ei teadnud ja seetõttu sain positiivse üllatuse osaliseks. Üsna rahulik ja meloodiline ilus muusika, mida oli hea omaette istudes ja mõtiskledes kuulata. Mitmed inimesed viskasid kinnisilmi pikaligi.

5. White Ward (ua)

Odessast pärit White Ward viljeleb džässilike elementidega post-black metalit ning oli festivalil nähtutest üks omapärasemaid. Kuna rahvast oli vähemalt alguses vähe, oli see ainus kontsert, mida vaatasime-kuulasime päris lava eest ning jäime igati rahule.

Eraldi äramärkimist väärivad veel ennenägematult efektset lavašõud pakkunud Nahash (lt) ja Entombed A.D. (se) heatujuline esitus.

Suurim pettumus oli Infernal War (pl) ärajäämine.

Ravencult (gr)

Head blackened thrash metalit kreeka bändilt, kes tegutseb alates 2001. Siinkohal viimane, 2016 ilmunud album "Force of Profanation".