Cemican (mex) @ Wacken

Kindlasti oli tegemist ühe huvitavama ja omanäolisema kollektiiviga Wackeni selle aasta nimekirjas. Bänd viljeleb folk metalit, folgi osas Mehhiko varasemast ajastust maiade ja asteekide kultuurist, metali poolelt läbisegi kõike. Erinevad vanad rahvapillid kombineeritud tänapäevase metaliga. Laval kargas ringi šamaan, kes viis erinevaid rituaale läbi, kas me oleme nüüd neetud või õnnistatud ei oska kahjuks öelda, kuna antud keelt ei valda. Huvitaval kombel lubati neil esitada ka paar lisalugu, mida Wacken'il tavaliselt tiheda ajakava tõttu ei lubata teha, ilmselt tänu sellele et Wackingeri paarislava Wasteland asub piisavalt kaugel ja kaks samaaegset esinemist üksteist väga ei sega.

USA-sse seda bändi vist esinema ei lubata, seda tänu sellele et etenduses on üks lõik kuidas šamaan kellegi,  ilmselt kurjast vaevast inimese, ära koksab. Nõrganärvilistele ameeriklastele see ilmselgelt ei sobi, aga Wackenis oli see osa täitsa olemas.

 

Bändi ametlikust torukanalist leiate veel materjali sh ametlikke videoklippe.

Mordant Rapture (usa)

Kirjade järgi tegutsenud aastast 2013, aga alles selle aasta juulis ilmus esimene EP "The Abnegation". Tegemist ülimalt tehnilise-sümfoonilise mustmetalliga, ehk midagi neile kellele meeldib Fleshgod Apocalypse ja Carach Angren.  

Tremor (rus)

Sama nimega isend on siin juba korra olnud, aga siis oli tegemist Kolumbia kollektiiviga. Venelaste Tremor on tegutsenud üle kahekümne aasta ja viljeleb emakeelset sümfoonilist meloodilist mustmetalli. Augustis ilmus teine täispikk album nimega "Ересь".

Nagu traditsiooniks saanud, lisame segaduste vältimiseks samanimeliste bändide logod:

Tremor (rus):

 

Tremor (col): 

Outer Heaven (usa)

Vahelduseks ka midagi death/doomi vallast. Outer Heaven on tegutsenud aastast 2013, nüüdseks ennast Relapse Recordsi alla sättinud ja oktoobris ilmub ka esimene täispikk album "Realms of Eternal Decay". Lugu 2015 ilmunud EP "Diabolus Vobiscum" pealt, sügav doomi ja deathi segu.

Horns (pol)

No mis siin ikka öelda, Poola mustmetalli skeene on lõputu (seda lauset on siin juba palju korratud). 2014 aastast tegutsenud Horns avaldas mais oma esimese albumi "Czerń".

Djevel (nor)

2009 aastast tegutsenud nn supergrupp koosneb Norra black metali skeene teiste bändide liikmetest. Märtsis ilmus bändi viies album "Blant Svarte Graner". Täitsa klassikaline true norwegian black metal.

Afsky (dk)

Taani ühemehebänd kellest midagi eriti teada ei ole, märtsis ilmus esimene täispikk album "Sorg", stiiliks atmosfääriline depressiivne mustmetall.

Craft (swe)

Aastatel 1994-1998 tegutses nime all Nocta. Bänd koosneb kogenud muusikutest, kes on mänginud või mängivad sellistes tuntud kollektiivides nagu Shining, Watain, Bloodbath jne. Kuni 2014 aasta septembrini oli tegemist stuudiobändiga, pärast seda on ka kontserte antud. Nüüd pärast seitsmeaastast pausi avaldati oma viies täispikk album "White Noise and Black Metal"

Mire Lore (usa)

Üsna värske kahemehebänd avaldas hiljuti oma debüütalbumi "Marrow Leech". Dan Watson laulab ja Frankie Cilella valitseb kõiki instrumente. Stiililiselt liigitatakse seda bändi deathcore alla, aga kui oleks olemas stiil nimega blackcore siis mina liigutaks nad pigem sinna, või kirjeldaks nii technical blackened beatdown deathcore.

Malokarpatan (svk)

2014 aastast tegutsenud kollektiiv kirjeldab oma muusikastiili nii: Dark heavy metal from the eastern woodlands - also known as black metal. Laulavad emakeeles, nende muusikas on sümfoonilisi elemente ja ka  folki. Seni iIlmunud 2 täispikka albumit, neist viimane eelmisel aastal "Nordkarpatenland"  on täitsa omanäoline teos ja kindlasti kuulamist väärt.

Mantar (de) @Wacken2018

2012 aastal alustanud Mantar tähendab eesti keeles "Seen". Kui mõnedesse uuematesse bändidesse topitakse juba seitse ja rohkem liiget, siis need kaks saksa/türgi meest saavad suurepäraselt kahekesti hakkama. Vähem on rohkem. Ei mingeid lisavidinaid - trummid, kitarr, kaks meest ja showd täie raha eest. Lava oli paigutatud nii et Erinc istus trummidega ühes paremal lava poolel poodimil küljega rahva poole ja Hanno möllas kitarriga ülejäänud laval, enamasti pooleldi Erincu ja pooleldi rahva suunas. Muusikaliselt on Mantarit raske kuskile paigutada, eks ta sludge ole aga kindlasti on sinna sekka segatud ka blacki. Kuna tegemist Nuclear Blasti talli loomaga, siis on nende loomingut plaatidel ilmselgelt "pehmendatud", kontserti heli meeldis mulle oluliselt rohkem  kui ametlikes videodes.

 @wacken - kehva heliga:

Ametlik video, lugu varsti ilmuvalt plaadilt:

Wacken Music Camp

Kust tulevad tulevased metalbändid ja metalheadid?  Loomulikult hoolitsevad Wackeni  korraldajad selle eest, et tulevikus oleks neil külastajaid ja esinejaid piisavalt.

Samael aka W.A.R. (ch) @Wacken2018

Samael on tegutsenud aastast 1987, bändil on kaks vendadest põhiliiget Xy ja Vorph. Vorph hoolitseb vokaali ja kitarride eest, ning kirjutab lüürikat. Xy hoolitseb trummiplärina ja klahvpillide eest, ning kirjutab aastat 1996 ka laule. Kuni aastani 1996 anti välja kolm täispikka plaati üsnagi klassikalises black metali stiilis, kus Xy mängis tavalisi trumme. Pärast seda muudeti oma stiil hoopis indrustriaalseks black metaliks ja alates 1996 aasta albumist "Passage" asendati tavatrummid programeeritud trummidega ja Xy hakkas lisaks süntesaatoril mängima.

Wackenil oli neil kavas suisa kaks setti. Esimene neist toimus W.A.R. nime all - seal esitati loomingut esimeselt kahelt plaadilt algses stiilis, väga hea ja korralik black metali kontsert oli.

Teine kontsert toimus Samael'i nime all ja seal mängiti uuemat loomingut mida võib stiililiselt kokku võtta kui blackened rammstein. Kuna helimehed tegid seekord oma tööd südamega ja oskasid Wackeni head tehnikat lõpuks korralikult ära kasutada, siis oli see üks parima helikvaliteediga kontserte üldse mida kuulnud olen. Eks korralik heli andis showle kindlasti juurde ja selle elamusega jäin vägagi rahule kuigi see ei ole stiil mida ma igapäevaselt kuulan.

Agruss (ua)

Tõeliselt põnevat segastiili viljeleb Agruss Ukrainast. Lugu seni ainsalt plaadilt "Morok" (2012). Agrussi olemusest saab täpsemalt lugeda YouTube'is video alt või nende näoraamatu lehelt, kus viimane postitus pärineb küll kolme aasta tagusest ajast.

Forlor (fi)

Forlor tegutseb selle nime all neljandat aastat. Siinkohal lugu 2014. aasta demolt "War & Perdition". Märtsi keskel ilmus ka esimene täispikk album "Towards the End".

Ossuary Anex (ru)

Täitsa kobedat brutal death metalit vene bändilt. Näidis septembri lõpus ilmuvalt EPlt "Holy Blasphemition".

Alghazanth (fi)

Alghazanth oli soome sümfoonilise black metali bänd, kes alustas tegutsemist 1995 ja andis karjääri lõpukontserdi käesoleva aasta juunis. Siinkohal lugu 2013. aasta albumilt "The Three-Faced Pilgrim".

Panzerfaust (ca)

Huvitavat uuema laine black metalit kanada bändilt. Lugu viimaselt helikandjalt, 2016. aasta EPlt "The Lucifer Principle".

Dark Fury (pl)

Jälle black metal Poolast, jälle midagi meeldivat minu kõrvadele. Dark Fury on õigupoolest juba üsna pikka aega tegutsenud kooslus- eelmisel aastal täitus 20 aastat. See konkreetne lugu on 2014. aasta albumilt "Synninghtwait".
Kellel poliitilised tõekspidamised segavad muusika kui niisuguse kuulamist, tasuks vist vältida, kuna tegemist on täpsemalt NSBM alla liigitatava bändiga. Muidugi ei tasu seejuures unustada, et mõnikord satuvad ansamblid taolistesse nimekirjadesse ka mõne üksiku liikme isiklike seisukohtade tõttu, mis ei pruugi muusikas kajastudagi.

SteelChaos 2018

Külastame põhjanaabreid, piletid ostetud ja minek:

Wayfarer (usa)

Sattus ette selline Wayfareri nime kandev ameerika atmosfäärilise black/ folk metali bänd, väga mõnus kuulata: mida rohkem kuulan, seda enam meeldib. Lugu 2014. aasta albumilt "Children of the Iron Age". Uusim plaat on tegelikult mai lõpus ilmunud "World's Blood".

Wacken 2018 reisikiri

Minek. Laupäev-Teisipäev

Alustasime autoga reisi laupäeva (28.07) hommikul, otsest kava ei olnud, plaan oli vähemalt teisipäeval Wackenisse jõuda. Esimene õhtu lõppes rahulikus tempos sõites 150 km enne Poola pealinna, puhkasime teeäärses hotellis. Pühapäeval saime normaalselt minema ja umbes kell 16 olime saksa piiri ääres ja hakkasime edasist plaani välja mõtlema. Sai valitud otse Hamburgi sõitmine et seal rahulikult üks turistipäev teha. Saksa kiirteed on kiired ainult siis kui keegi seal mingit lollust ei tee, seekord oli jälle üks pauk ja istusime umbes 1,5 tundi oodates millal tee jälle lahti tehakse. Tänu sellele jõudsime Hamburgi hotelli kella 23 ajal ja erilist motivatsiooni linna peale minekuks ei olnud.

Hotell nimega Stadt Altona, soodne, üsnagi keskuse külje all, lisaks tasuta parkimine. Hotell ise oli selline natukene väsinud olemisega ja nägi välja nagu kaheksakümnendate ühiselamu, samas tuba oli suur – esik, kaks voodit (suur ja väike), vannituba, külmkapp, seif ja ülisuur televiisor.  

Esmaspäeval turistitasime linnas, ilm oli palav ja väga palju ei viitsinud ringi kõmpida, tegime väikse tiiru sadama kanti ja siis Reeperbahni kaudu tagasi. Üldiselt on Hamburg üsna räpane linn, neil on küll palju parke, aga pargid on pigem looduslik nõgesevõsa koos uriinihaisuga.  

Õhtul vaatasime ilmateadet ja kuna lubati kuuma ilma otsustasime Wackenisse startida hommikul võimalikult vara et saaks ennast veel jahedamal ajal sisse sättida.Wackenisse  jõudsime teisipäeva hommikul umbes pool kümme, autosid oli veel meeldivalt vähe ja saime praktiliselt peatumata telkimiskohale. Kohaga vedas, natukene väiksema põllu peal servapealne koht mida oli ka pimedas lihtne leida, hommikupäikest varjasid isegi mingid puud. Showercamp (tualetid, dušš, vesi, pood) jäi üsna lähedale ja tee festivalialale oli praktiliselt otsetee ja eelmise aastaga võrreldes ka oluliselt lühem. Saime telgi enne suurt kuumust üles, käisime tiiru festivali sissepääsu juures, saime Wackeni kotid kätte ja käepaelad peale. Edasine päev kulges põhiliselt telgi juures lebotades.

WOA. Kolmapäev-Laupäev

Seekord oli kava meil eeltöö paremini tehtud ja päevakavad ette valmistatud, päevad kujunesid üsna tihedateks ja pikemaid pause eriti ei olnud. Keskmiselt jõudsime alale kella 11-12  ja tagasi telgi juurde umbes kell üks öösel. Kuna vihma see aasta ei olnud oli festivaliala kuiv ja tolmune, liikumine oli mugav aga tolm hakkas pikema aja peale kõrile ja ninale mõjuma. Ilmad olid endiselt üsna kuumad ja päevasel ajal üritasime pigem varjus püsida ja igal võimalusel peakatteid märjaks teha. See aasta jõudsime ka õllelavale kuhu me eelmine aasta ei jõudnud, nii et nüüd said kõik lavad läbi käidud. Helikvaliteet oli enamus lavadel väga hea, üldiselt vist parem kui aasta varem. Nuriseda võiks telgi lavadel (WET ja Headbanger) esimese kahe päeva kontsertide üle, seekord ei olnud heli eriti hea ja bändide lõikes väga kõikuv. Aga telgis läks iga päevaga asi paremaks ja viimasel päeval sai seal nauditud kahte praktiliselt ideaalse heliga setti - järelikult oli tehnika olemas aga ei saadud seda alguses korralikult tööle. Üldiselt oli kogu festival väga tore, kontseritest seekord kirjutama ei hakka sest muidu läheks postitus liiga pikaks.

Kojusõit. Pühapäev-Esmaspäev

Tagasitulekuks valisime laeva Kiel-Klaipeda. Kuna laev väljus alles kell 21 siis võtsime pühapäeva hommikul rahulikult ja eriti ei kiirustanud: Festivalilt pääsesime üsna kiirelt minema (jällegi oli soodne asukohe ka väljumiseks). Lõunaks jõudsime Kieli, sõime, tegime väikse tiiru linnas, otsisime üles ja shoppasime ühes vähestest lahtiolevatest poodidest, ning ära sadamasse. Laeval võtsime väiksed napsud ja siis kajutisse festivaliväsimust välja puhkama.  Esmaspäeval kell 17:30 saime laevalt maha ja öösel kell 1:20 olime õnnelikult kodus.

Evig Hat (no)

Eriti just black metali vallas tegutseb märkimisväärne hulk ühemehebände. Evig Hat on taaskord üks selline, seekord Norrast. Tundub, et muusika on ainsale liikmele, kelle nimeks on loomulikult Satan, ainus ja põhiline tegevus, sest tema produktiivsus on märkimisväärne. Antud lugu on üsnagi omapärane ja pärit 2014. aasta omanimeliselt täispikalt albumilt. Nimetatud aastal andis ta muide välja kokku lausa viis (!) pikka plaati, rääkimata kolmest EPst ja ühest singlist. Töökas mees.

Svartidauði (is)

Võimas lugu järjekordselt hääldamatu nimega islandi bändilt (või tegelikult, kuna Islandil tehakse nii palju head muusikat, tuleb ilmselt lõpuks ikkagi hääldus ära õppida: https://translate.google.ee/#auto/en/Svartidau%C3%B0i). Nimi ise tähendab kohalikus keeles musta surma. Plaadiks on seni ainus täispikk "Flesh Cathedral" (2012). Vokaal ei kuulu küll minu lemmikute hulka, aga samas ei saa ka väita, nagu see siin laulus ei sobiks.

Dawn (se)

Dawn on rootsi death/ meloodilise black metali bänd, kes tegutses aastatel 1990-1999 ja on pärast pausi alates 2008 aktiivne tänapäevani. Uusi plaate värske materjaliga pole küll enam ilmunud, on vaid paar eriväljaannet varasema loominguga. Täispikke plaate ilmus üldse ainult kaks. See hea lugu on neist teiselt "Slaughtersun (Crown Of The Triarchy)", mis ilmus 1998 ehk siis peaaegu vahetult enne esimest lahkuminekut. Ka video tundub pärinevat kahekümne aasta tagusest ajast.

 

Shores of Ladon (de)

Ülalnimetatu on järjekordne sümpaatne black metali kooslus Saksamaalt, kes on tegutsenud juba aastast 2009. Nagu sõltumatule bändile kohane, ei ole diskograafia kuigi mahukas: demode sekka EP ja üks täispikk album viis aastat tagasi. Antud lugu on EPlt "Lupercal" (2012).

Heads For the Dead (uk/ de)

Heads For the Dead on uus rahvusvaheline death metali supergrupp, kellelt on varsti täispikka plaati oodata (töö albumi kallal on kestnud juba oma kaks aastat!). Aeglasemat sorti doomilike mõjudega death metal. Pole just kõige lemmikum muusika, aga mõnusalt raskepärane siiski.