pühapäev, 8. oktoober 2017

Carach Angren (nl)

Tahan natuke juttu heietada bändist, kes on tegelikult siin blogis juba korraks kajastamist leidnud ning selleks on Carach Angren. Lisaks sellele, et keegi juba pikemat aega mingis mu aju sopikeses kõige muu taustal pidevalt ümiseb "Charles Francis Coghlan" (päriselt elanud isik muide, kelle kohta saab Wikipediast lugeda), on neil loomulikult palju teisigi häid lugusid, näiteks see (he-hee, vaata trummari nägu...):


Carach Angren on hollandi bänd, tegutsenud aastast 2003. Nimi on pärit Tolkieni "Sõrmuste Isandast", tähendades haldjakeeli rauast lõugu. Loomingu aluseks on terviklikud inimloomuse varjukülgi kajastavad jutustused, aines pärineb muinas-, õudus- ja kummitusjuttudest, legendidest, muudest vägivallalugudest. Muusika ja esitus toetavadki eelkõige just lugude jutustamist, need on nagu minimetalooperid vmt. Nende videod on omaette kunstiliik ja live esinemised eesotsas karismaatilise lauljaga väga ekspressiivsed ja läbimõeldud.


Carach Angrengi on kokku puutunud kristlastest konservatiividega, kes oma keskaega kinni jäänud duaalses maailmatajus näevad neis põrgujõudude sõnumitoojaid ja sataniste, kes õelalt kustutavad kogu valguse meie maailmast, võrreldes liikmeid näiteks massimõrvarist Breivikuga ja mis veel hullem, see oletatav mõrvarlikkus olevat süütule noorsoole nakkav ja hukutav. Ühesõnaga püüdsid nad keelata bändi jõululaupäevaks planeeritud kontserti, mis arvatavasti siiski ei õnnestunud, kuid ületas siiski uudiskünnise. Igati sümpaatsed ja tervemõistuslikud bändiliikmed olid küll kergelt hämmingus, kuid oskasid tasuta reklaami eest tänulikud olla:


On öeldud, et Carach Angren jääb stiililises mõttes natuke eikellegimaale, kuna tõsiste black metali fännide jaoks on nende muusika võõrik ja mitte "päris" black metal, samas kui teiste potentsiaalsete kuulajate jaoks jääb jälle liiga tumedaks. Võib-olla on tõesti nii, et CA ei saa kunagi päriselt kuulsaks ja kaob kuskile nišibändide hulka, nagu on juhtunud suurepärase Cryptic Wintermooniga (kuigi mine sa tea, oktoobri lõpust soojendab Põhja-Ameerika tuuril Children of Bodomit). Seda enam on põhjust rõõmustada neil, kes on ansambli enda jaoks avastanud ja nende loomingut ning esinemist nautida saavad. Loodetavasti avaneb ka minul võimalus neid kunagi laval näha.

Noctem (ESP)


Valenciast pärit elukalt selline meisterteos, thrash/black/death metal meloodiliste vahepaladega:


Skyforger (lv)

Lõunanaabrid ka ei tuku.

Nazghor (SWE)


Harva juhtub et mõnda uut lugu kuulad kohe mitu korda järjest, tundub et Non Serviam  plaadifirma on hoogu sattunud ja toodab järjest minu maitse järgi stuffi.
Bänd on tegutsenud aastast 2012 ja jõudnud selle ajaga välja anda  juba kuus albumit. Stiiliks Black Metal / Melodic Black Metal.
Lugu 13.10.2017 ilmuvalt plaadilt "Infernal Aphorism", kuidagi eriliselt võlus mind ära selle loo kitarritinistamine mis algab kohe loo alguses ja kestab lõpuni välja.




laupäev, 7. oktoober 2017

Heaven Shall Burn (de)

Ükskõik kui mainstream Heaven Shall Burn muidu ka olla võib, oli nende kontsert selle aasta Wackenil üks minu tippelamusi: ükski lindistus ei suuda edasi anda tegelikku muljet, mis kohapeal tekkis. Plaadid küll meeldisid mulle, aga ma tõesti ei oodanud nii tugevat live'i, kõla ja vokaal olid oodatust hoopis raskemad. Wackeni kontserti pole praegu täies mahus kuskil üleval, küll aga selle aasta Summer Breeze'i oma, mis tundub olevat sama kava.

 
HSB on saksa MDM/ metalcore bänd, mis on tegutsenud juba alates 1997. aastast ning minu arvates on neil täiesti omanäoline äravahetamatu stiil, mis on täielikust väljakujunemisest saadik üsna samaks jäänud. Lüürika käsitleb ebavõrdsust, keskkonnateemasid, loomade õigusi, antifašismi ja -rassismi, nii et tegemist on tugeva sotsiaalse närviga bändiga.
Kõik liikmed on ka taimetoitlased ning järgivad suuremas osas igavana tunduda võivat, s.t mitterokkarlikku elustiili straight edge, mis on hardcore pungi subkultuur ning tähendab hoidumist alkoholist, tubakast ja psühhoaktiivsetest meelemürkidest, mõnel juhul ka kofeiinist, retseptiravimitest ja juhusuhetest, vastureaktsioonina pungi subkultuurile.  
Võrdluseks panen siia HSB esimese plaadi, EP "In Battle There Is No Law" aastast 1998. Siin on äratuntavad mõned siiani iseloomulikud elemendid, samas kõlab see üsna teistmoodi ja ilmselt alternatiivsemalt kui hiljem, aga ma pole kindel, et ka paremini.