Inferno (cze)

Dinosauruste aega kuuluv black metali kollektiiv Inferno on tegutsenud juba üle kahekümmne aasta ja välja andnud ka hulgaliselt plaate. Bändi liider on ilmselgelt laulja Adramelech (Tomaš Trombik), teised liikmed on tihti vahetunud. Viimane plaat Gnosis Kardias (2017) mulle eriti ei meeldi, aga sellele eelnenud Omniabsence Filled by His Greatness (2013) ja Black Devotion (2009) on küll mõnusad.

Cursedness (jap)

Jaapanis elab suhteliselt väiksel territooriumil 1.66% maailma elanikonnast, aga isegi seal jätkub kellelgi piisavalt egoismi et teha ühemehebänd. Bändi liikmeks on Lord Nothingness kes mängib kõike, trummid kahjuks programmeeritud. Stiiliks väga thrash death metal jaaapani omapäradega.

Nightspake (usa, Arkansas)

2014 loodud kahemebänd avaldas hiljuti oma esimese täispika albumi "Shadow Bastards". Black metal omas mahlas.

Norrhem (fi)

Howls of Winter tuleb taas, vaikselt on hakatud ka 2019 bände avalikustama.
Norrhem on päris noor bänd, kirjade järgi loodud eelmisel aastal, märtsis said maha ka esimese albumiga "Vaienneet voittajat". Kerge folgi mõjutustega mustmetall, laulus on ühiskonnakriitilist sõnumit ka.

 Logo on ka päris äge:

Kilkim Žaibu viis lemmikut

Festivalil käidud, mulje jäi hea, võib teine kordki minna.
Siin on minu isiklik meelevaldne esinejate top 5.

1. Thyrfing (se)

Thyrfing tõmbas mind taas kord kõige paremini käima, täpselt nagu Howls of Winterilgi arvatavasti sama kavaga. Kaasahaarav muusika, ülimalt professionaalne esinemine. Tekkinud energiapuhangu mõjul sööstsin isegi natukeseks lava ees moodustunud circle piti. Paraja obaduse vastu pead sain alles mõni aeg pärast ringist lahkumist, kui keegi sealt liiga lennukalt välja tormas, aga jäin ellu.

Edit: Võtsin siis õhinal kogu Thyrfingi diskograafia ette, aga üllataval kombel selgus, et plaadid jätavad mind suht külmaks. Võib-olla ongi siis tegemist eelkõige superhea live bändiga.

 

2. Phrenetix (lt)

Thrash metal pole küll see, mida ma igapäevaselt kuulaks, aga leedu oma Phrenetix oli väga sümpaatne: mängisid super hästi ja näha oli, et hingega asja juures.

3. Deceitome (ee)

Ainsa eesti bändina astus üles Deceitome tuntud headuses ja karismaatilise solistiga.

4. Saor (uk)

Saorist ma suurt midagi ei teadnud ja seetõttu sain positiivse üllatuse osaliseks. Üsna rahulik ja meloodiline ilus muusika, mida oli hea omaette istudes ja mõtiskledes kuulata. Mitmed inimesed viskasid kinnisilmi pikaligi.

5. White Ward (ua)

Odessast pärit White Ward viljeleb džässilike elementidega post-black metalit ning oli festivalil nähtutest üks omapärasemaid. Kuna rahvast oli vähemalt alguses vähe, oli see ainus kontsert, mida vaatasime-kuulasime päris lava eest ning jäime igati rahule.

Eraldi äramärkimist väärivad veel ennenägematult efektset lavašõud pakkunud Nahash (lt) ja Entombed A.D. (se) heatujuline esitus.

Suurim pettumus oli Infernal War (pl) ärajäämine.