Metal muusikaks nende loomingut siiski minu meelest ei saa nimetada (kui, siis miski post-metal vmt), pigem on tegemist millegi alternatiivse-eksperimentaalsega, aga igatahes väga omanäolise ja haaravaga.
Täiel määral pääseb bänd esile muidugi kontserdil, kus on peale kuulamise ka omajagu vaadata. Laval on palju inimesi, kes siblivad ringi ning kogu esitus on emotsionaalselt laetud, mis kandub ka publikule üle.
Lavapoisil oli kontserdi ajal tükk tegemist, kuna solist ei püsinud sekunditki paigal ning mässis end pidevalt juhtmetesse kinni. Ja ega neil oma lavariietuse ja dünaamilisuse juures lihtne ei olnud, sest ilmad olid viimase Wackeni ajal ekstreemselt palavad, kuigi nad esinesid telgis, kus polnudki veel nii hull.
Võimaluse korral külastaks veel mõnda Kellermenschi kontserti.
