Embryo (it)

Itaalia punt kes mängib päris mõnusat, natuke isegi kommertslikku mdm-i, aga kõla on mõnus. Uus plaat "A Step Beyond Divinity" ilmub novembris.

Havukruunu (fi)

Lugu soome pagan/ black metali bändi aprillis ilmunud albumilt "Kelle surut soi". Natuke nii ja naa, loo teine pool eriti ei meeldinud. Esineb järgmisel aastal festivali Howls of Winter raames Tapperis, saame näha.

Cor Scorpii (no)

Norra MBM bänd, pildil alates 2004. Avalugu ühelt ja ainsalt täispikalt albumilt "Monument", ilmunud 2008. Kui plaati rohkem kuulata, viskab imelikult kõlavat puhast laulu ka sisse, neil ongi kaks lauljat. Aga kui see kõrvale jätta, on täitsa omamoodi.

Holycide (es)

Tribuut Lemmyle, kummardus tema sõltumatule ja isepäisele elustiilile.

Pile of Excrements (gr)

Täitsa mõnus kuulata, ehkki sisu poolest pole vist tegemist väga esteetiliste kalduvustega tüüpidega. Lugu hiljuti ilmunud albumilt "Escatology".

Sicarius (usa)

Sicarius on alates 2014 tegutsenud black metali bänd Californiast. 2015 ilmus EP ja nüüd siis esimene täispikk album "Serenade of Slitting Throats". Lugu ongi sellelt uuelt plaadilt ja algusest lõpuni üsna intensiivne ning omanäoline.

Enisum (ita)

Bänd mis alustas aastal 2006 ühemehekana on nüüdseks saanud omale rohkem liikmeid ja alates 2014 tuuritama hakanud. Viimane 2017 plaat "Seasons of Desolation" on väga hea black metal album. Plaadil on kaks nimilugu: "Season.." tundub olevat intro loolele "...of Desolation", kuna neid koos ei leidnud panen siia eraldi.

Bänd on Dark Easteri lineupis, loodan neid kindalsti näha.

Thakandar (de)

Mulle täitsa meeldis see lugu (iseäranis kitarrimäng) saksa bändi Thakandar nädalapäevad tagasi ilmunud albumilt "Sterbende Erde". Tark andmebaas nimetab stiiliks black/ death metalit, aga mina kuulen ikka rohkem blacki.

How to Meshuggah

Kuidas korralikult moshpiti teha, sai läbitud. Nüüd tuleb üldise kaasaelamise õppetund, taas Meshuggah näitel.
Ma küll natuke kardan seda tüdrukut...

Rain of Acid (fi)

Moshpit

Korralikud fännid teevad nii:

Õllesõpradele

Ka õlu on alkohol, hoiatab Equilibrium (de).

Nokturnal Mortum (ua)

Ootamatult lahe lugu sattus ette. Folk Symphonic Black Metal Ukrainast. Pikalt tegutsenud produktiivne bänd, tasub vist lähemalt uurida.

Behexen (fi)

Behexen on soome black metali bänd, kes on tegutsenud juba alates 1996. aastast, kuid paar aastat enne seda veel ka teise nime all. See jõuline lugu on pärit nende viimaselt, eelmise aasta plaadilt "The Poisonous Path".

Terror Chamber (usa)

Täiesti värske ameerika death metal/ deathcore bänd, kes on just oma esimese EPga maha saanud. Mulle meeldib täitsa hästi.

Burning Torment (br)

Lugu brasiilia death metali bändi värskelt albumilt "In The Eyes Of The Impotent God". Tegutsetud on küll alates 2011, kuid täispika albumini jõuti alles nüüd.

Oblivion (usa)

Võimast tehnilist surnumetalli Californiast. Lugu novembris ilmuvalt plaadilt "The Path Towards...".

Bloodred Hourglass (fi)

Tänahommikuseks võib-olla liigagi leebeks äratuseks on lugu soome MDMi bändi Bloodred Hourglass 2015. aasta albumilt "Where the Oceans Burn".

Hyperion (swe)

Hyperion on tegutsenud aastast 2010, siis tehti üks 3 looga demoplaat ja live plaat ning rohkem nagu midagi ei tulnudki. 

Aastal 2015 võeti juurde lisaks veel üks kitarrimängija ja bänd kasvas kuueliikmeliseks (jee 3 kitarristi) ja hakati toimetama albumi "Seraphical Euphony" kallal, mis ilmus 2016 aasta alguses. Stiililt vanakooli mdm/mbm mõjutustega plaat, aga samas omanäoline - võimsad riffid, klassikalised introd, lugude sisse segatud akustilist kitarri, lühikesed soolod mis ei tüüta ära jne. Sellest bändist võiks saada uus mbm stiili suur nimi. Plaadilt valisin kuuenda loo:

 

Tegelikult väärib kogu plaat kuulamist ja kindlasti ostan selle plaadi koos järgmise tellimusega.
Kogu plaat tuubis

Infernal War (pl)

Infernal War on poola black/ death metali bänd, mis on moodustatud aastal 1997. Kuni 2002 tegutseti nime Infernal SS all. Ma ei ole ausalt öeldes päris kindel, kui poliitkorrektsed nad üldiselt on, nagu tänapäeval öeldakse, aga mind huvitab niikuinii eelkõige muusika ise ja see on hea.

Babymetal (jp)

Ma olen alati arvanud et jaapanlased päris meie moodi mõtlemisega ei ole. Babymetal on jaapanis kuulsam kui Tanel Padar ja Smilers eestis kokku. Bänd tuuritab edukalt viimastel aastatel üle maailma festivalidel ning trügib oma plaatidega ka USA toppide esikümnesse. Muusikastiili jätaksin määratlemata. 
Videost on näha et nad suudavad edukalt ka britid käima tõmmata, äkki tõmbab laupäeva õhtul mõne eestlasegi käima.

Hyperion (id)

Indoneesia SBM bändi 2013. aasta singel. Lugu on hea, aga mul pole aimugi, kas nad veel tegutsevad või kas uusi plaate on ka ilmunud. Sain teada, et Rootsis tegutseb ka samanimeline MBM/ MDM bänd, aga nende loominguga ei ole ma veel kursis.

Dark Fortress (de)

Dark Fortress on saksa melodic black metali bänd, tegutsenud juba üsna pikalt, alates 1994. Antud lugu on pärit nende 2001. aasta albumi "Tales From Eternal Dusk" käesoleva aasta kordusväljaandelt. Tundub, et lisaks sellele antakse veel vähemalt üks nende vanem album uuesti välja.
Järgmise aasta Dark Easter Metal Meetingu line-up.

Dead World Reclamation (usa)

DWR on ameerika bänd, kes on äsja maha saanud debüütplaadiga "Sentient". Midagi väga eripärast ei ole, aga siiski päris hea kuulata. Kohati on küll arusaamatul põhjusel natuke kiledat puhast vokaali ja muud tilulilu sisse topitud, aga üldiselt on kõla siiski üsna raskepärane.
Mõjutajaks on nad muuhulgas nimetanud The Black Dahlia Murder'it ning seda on minu meelest ka üsnagi tunda. Antud lugu on uue plaadi viimane ja feat Ryan Knight, kes oligi veel hiljaaegu TBDMi kitarrist.

Massive Assault (nl)

Bänd tutvastab ennast nii:
Diesel truck grinding guitar sound, pounding drums, supercharged bass and aggressive vocals are merged into the band called Massive Assault. DEATH METAL the old school way.

Umbes nii ongi

Whispered (fi)

Kui tavaliselt kajastub metal muusikas viikingite teema, siis see soome bänd on leidnud inspiratsiooni hoopis idamaalt ja samuraide kultuurist.

Christ Agony (pl)

Sattusin vahepeal terve rea poola black metali bändide otsa. Kuna see stiil näib sealkandis ohjeldamatult õitsevat, ei tea enam, mida võtta, mida jätta. No näiteks see on minu meelest väga kift lugu.
Christ Agony on tegutsenud juba aastast 1990, vahepeal küll paar aastat teise nime all. Plaate on ilmunud üsna regulaarselt. Viljeldakse sellist meloodilisemat black metalit.

Ripperhead AB (can)

Reedese tööpäeva lõpetuseks kulub ära vana hea sex pistolsi stiilis punk uues kuues:

Discreation (de)

Lugu saksa death metali bändi uuelt albumilt "End of Days". Loomingu teemadeks on sõda, põleng, häving, hukk, lõpp, allakäik, surm, vihkamine, ebainimlikkus... igaüks saab ise loetelu meeldetulevaga pikendada.

Sorts (ee)

Oli üsna klassikaline black metal. Aga nüüd hoopis üks blackened hardcore punk lugu.

Death Fortress (usa)

Lugu ameerika black metali bändi eelmise aasta albumilt. Ka sellel aastal on neil ilmunud täispikk plaat ja EP, nii et käed rüpes ei istuta.
Minu meelest on tegemist üsna omapärase black metaliga. Mitte segamini ajada Dark Fortressiga.

Zonaria (se)

Tänast metalipäeva alustab rootsi Zonaria looga 2007. aasta albumilt "Infamy and the Breed".

Cerimonial Sacred (br)

Päris huvitav kahelooline käesoleva aasta EP "Eternity Begins Tonight" brasiilia 1998. aastast tegutsenud SBM duolt.

Goatpenis (br)

Täitsa äge lugu brasiilia staažika black/ death metali bändi... eee... Goatpenis uuelt albumilt "Anesthetic Vapor". Hea lühike sutsakas.

Cattle Decapitation (us)

Death metal ei pea alati rääkima mingitel surmaga seotud asjadest. See Californiast pärilt aastal 1996 asutatud grindcore/death metal kollektiiv on oma veendumuselt loomakaitsjad ja veganid (algselt kõik liikmed, kuid praegu vaid kaks) ja üheks läbivaks teemaks lauludes on ka "loomade ülemvõim". Antud seik on loonud neile korraliku fännibaasi loomakaitsjate näol ja seepärast on nad oma albumitega jõudnud ka USA muusikaedetabelitesse. Osad videod on on neil päris häirivad, siia aga lihtsalt üks lugu viimaselt albumilt.

 

N█O (ua)

Head atmospheric post-black metalit Ukrainast. Bänd sai alguse 2015. aastal ühemeheprojektina, kuid on nüüdseks kasvanud viieliikmeliseks ja iga hetk jõudmas täispika debüütalbumi "Adrestia" avaldamiseni.

Undrask (usa)

Suht kommertslik pehmo mdm, aga video meeldis

Wind Rose (it)

Siin on nüüd ühed itaallased, kelle heroiline imidž ja video olid esmapilgul natuke nagu naljakad. Aga loo edenedes ilmnes, et see oli veidral kombel kaasahaarav ja tundus ikka täitsa lahe. Tüübid ise on ka nii hingega asja juures, et lõpptulemus tõi naeratuse näole. Heia-heia-haa! :-)

Souldrainer (se)

Tänaseks hommikusöögiks on aastast 1999 tegutsenud rootsi MDMi bänd Souldrainer nimilooga seni viimaselt, 2014. aasta albumilt. Mulle meenutab hirmsasti Hypocrisyt, võib-olla sellepärast meeldibki.

Hallatar (fi) / Trees of Eternity(fi)

Aastal 2016 lahkus meie seast "Trees of Eternity" solist Aleah Liane Stanbridge. Bändi looja ja samal ajal ka Aleah'iga suhtes olnud Juha Raivio lõi tema mälestuseks uue ansambli "Hallatar" kuhu kutsus trumme mängima Gas Lipstick'i (ex-HIM) ja laulma Tomi Joutsen'i (Amphoris). Hiljuti tuli välja ka  album "No Stars upon the Bridge". 

Kui juba "Trees of Eternity" teeb suhteliselt melanhoolset muusikat siis  "Hallatar" kisub veel kurvemaks ära. Lood on depressiivsed ja pikad, stiililt atmosfääriline doom metal, samas musikaalselt väga kõrgel tasemel tehtud. Mõlema loo sõnade autor on Aleah.

Aleah laulmas aastal 2013

Válka (in)

Tom tegi kunagi postituse doom metali bändist Doomas ning kirjutas, et kuna tegemist on praktiliselt nimekaimuga, siis peab meeldima. Sama loogikat järgides peab mulle jälle meeldima india ühemehebänd (oletatavalt) nimega Válka, mis on, kui a ülakriips välja jätta, minu sünnilinna sõsarlinna nimi.
Válka asetseb Kolkatas (varem Calcutta), viljeleb atmosfäärilist musta metalli ning tema slogan kõlab: "Hopefully Kolkata's first Atmospheric Black Metal Band." 
Vokaali osa ei ole minu arvates artikuleeritud, ei teagi, kas on ka mõne looma häält kasutatud, aga eks need black metali tüübid ole niisamagi võimelised mitmesuguseid ahastavaid karjeid kuuldavale tooma.
Igatahes midagi siin loos on, meeleolu on osavalt loodud, mind pole vist varem ükski lugu nii kurvaks teinud, eriti esimesel kuulamisel.

Lapsehoidmine ja black metal

:-)))

Tyakrah (de)

Värske epic black metali kahemehekas on saanud valmis oma esimese albumi "Wintergedanken". Väga ilusa intro ja outroga plaat, selle kinnituseks on plaadil nende jaoks palju peenemad ladinakeelsed väljendid "praeludium" ja  "postludium".

Black Rebel Motorcycle Club (usa)

Täitsa selle blogi üldisest suunitlusest väljapoole, aga väga lahe lugu sattus ette.

Purtenance (fi)

Vana head death metalit on siin viimasel ajal kuidagi väheks jäänud. Püüan seda viga nüüd parandada. Avalugu soome bändi Purtenance septembris ilmunud EPlt nimega "Paradox of Existence".
1989-1991 tegutsesid nad teise nime all, seejärel kaks aastat Purtenance'ina. Siis pidasid 20 aastat vahet ning on nüüd aktiivsed olnud alates 2012. Ilmunud on kolm täispikka albumit ja sama palju EPsid.

Nightrage (gr)

Mis juhtub, kui kreeklased ja rootslased kokku lasta? Nightrage loomulikult.
Nagu videost näha, siis rahva tõmbasid käima küll, aga samas need võisid palgatud näitlejad ka olla, eks ole. :-)

Ctulu (de)

2004 aastast tegutsev põhja saksamaa kollektiiv mis defineerib enda muusikastiili: Seastorming Extreme Metal. Njah, kui kuulata siis on ikkagi tavaline black metal. Oktoobri alguses välja lastud 4 looga EP "Cultus in Tenebris" on päris hea.

Siia panen pisut vanemat kraami, sest siin on ühest ja samast loost kaks versiooni saadaval.

Black Metal versioon

 

Kui Ctulu oleks folkbänd:

Gwar (usa)

Ei no nalja peab ikka saama, selge see. :-D

Ja üks Pet Shop Boysi kaver.

I, Valiance (au)

Austraalias ikka armastatakse seda corevärki. I, Valiance on bänd, kelle kohta eriti palju infot ei ole leida. Ise nad ütlevadki, et neid mingi mõttetu biograafia ja enesekiitmine ei huvitagi, et las nende kunst räägib ise enda eest ning nad ainult väljendavad end vabalt, ilma ahistavate piiranguteta.
Bändi Facebooki leht ütleb muusika žanrimääratluseks Digital Chicken Metal, kuid kuna ma ei tea, mis see olla võiks :-), pakun omalt poolt natuke progressiivsemat laadi deathcoret. Huvitav on veel see, et neil oleks nagu Finntroll siin-seal väikesi cameosid teinud.
Antud lugu on pärit 2015. aasta albumilt "The Reject of Humanity".

Ogun (col)

Põhimõtteliselt vist ühemehekas kes mängib kõike peale trummide. Tegutsenud aastast 1999, stiiliks mustjas surma metall või surmjas must metall. Alates 2014 aastast on iga aasta andud välja ühe albumi, see on siis viimane aastast 2017 nimega "Sabiduría Perdida del Infierno",
Album on musikaalselt vaheldusrikas ja huvitav kuulata.

Küsimus laiale ringile

Kas võib olla, et YouTube'i on kogemata üles laetud vigane helifail? Sest muusika see ju ometi pole? Või on?
Kui loo nimi on "Jason Voorhees Noise", siis äkki on siin taga olnud tõesti mingi kontseptsioon, sest mõeldud on arvatavasti sedasama kurikuulsat hokimaskiga Jasonit "Friday the 13th" filmist. Kas selline hääl võiks kõlada Jasoni peas? Kas see on sügavalt filosoofiline pala või mingi haige nali? 
Igatahes on tegemist produktiivse brasiilia instrumentaal-ühemehebändiga Mourning Souls. Mehe alias on C15H10ClN3O3, mis on tegelikult keemiline valem ravimile, mida kasutatakse teatud aju epileptiliste haigushoogude ja paanikahäirete ravis. Muusikastiili on iseloomustatud kui depressive black metalit ja drone/ noise'i.
Noise'i on siin igatahes rohkem kui küll ning tõenäoliselt on see ka kõige kergemini depressiooni viiv lugu, mida ma eales kuulnud olen: kui mind kinni siduda ning sundida seda lugu suure helitugevusega kuulama, läheksin vist kiiresti hulluks või saaks minust ka Jason, mis on vist põhimõtteliselt üks ja sama.
Ja jah, ma kuulasin selle siirast hämmingust segadusseviiduna lõpuni (heli küll vaikseks keeratud). Sina ei pea seda tegema, sest ausalt, see on algusest lõpuni täpselt ühesugune.

In Flames (se)

Mulle hakkas täitsa meeldima mõte leebest hommikusest äratusest. Tänaseks valisin nostalgilise loo kuldsest ajast 20 aastat tagasi, kui talved olid veel lumised, mehed olid mehed, naised naised ja In Flames oli In Flames.

Morgengrau (de)

Bänd on küll kirjade järgi juba loodud aastal 2009, aga alles 2017 märtsis ilmutasid esimese albumi nimega "Staub zu Staub", täpsustuseks võib öelda et 2013 on ka ühe 5 looga demoplaadi teinud. Klassikaline saksakeelne must metall, mis kõlab päris kõrvupaitavalt.

Kadaverdisciplin (se)

Lugu kolm aastat tegutsenud rootsi bändi hiljuti ilmunud debüütplaadilt "Death Supremacy". Andmebaasid pakuvad žanrimääratluseks lihtsalt black metal, kuid mina sildistaksin ta ikka MBMiks. Tegemist ei ole millegi väga epohhiloova või enneolematuga, aga kui meloodilisemat laadi must metal ja taolist tüüpi kitarritinistamine meeldivad, siis peaks ka Kadaverdisciplin sobima.

Amon Amarth (se)

Eelmine nädal lõppes ja ka uus nädal algab Metallinurgakeses seekord rahulikus tempos.
Amon Amarth pole vist kunagi ülearu brutaalne olnud, kuid eriti viimastel aegadel viib ta oma väed lahingusse mööda laiu sirgeid radu ning on aidanud oma sisemist viikingit leida suurel hulgal inimestel, jätmata seljataha suitsevaid ahervaremeid, vaid hoopis vallutatud edetabelid. Viimasel Wackenil laulsid nad duetti isegi... keel ei paindu hästi seda nime välja ütlema... Doroga, kes on Saksamaal suur masside lemmik. See ei ole enam viikinglik, selle kohta on hoopis üks teine mõiste- kommerts.
Siiski on neil üks väga lahe lugu, mida aeg-ajalt ikka kuulata armastan ning selleks on "Tattered Banners And Bloody Flags" aastast 2008.

Степь (ru)

Slaavi nädalavahetuse lõpetuseks. Seekord pole metaliga midagi pistmist, rahulik folk rock pühapäeva õhtu lõpetamiseks.

PS: Vanematele nõukaaegsetele olenditele peaks plaadiümbris ka midagi meenutama.

Drops of Heart (ru)

Tahaksin veel korraks esile tõsta ühte Venemaalt Ufaast pärit bändi Drops of Heart, kuigi nad on selles blogis juba mainimist leidnud: nende suurepärane "Аманда" oli lausa avapostituseks.
Tegutsenud on nad 2008. aastast ja välja andnud ühe täispika albumi ning EPsid ja singleid. Muusika on selline kergemat sorti, kuid minu jaoks siiski väga sümpaatne nii meloodiate, kõla kui eriti just väga hea vokaali poolest. Enamasti laulavad nad vene keeles, kuid mõnikord on samad laulud esitanud ka inglise keeles ning siis pole tulemus enam üldse nii hea.
Kuna ma ei suutnud kahe laulu vahel valida, panen siia mõlemad: kumbki erineb teisest. Kolmas on vene rahvamuusika mõjutustega pakaseteemaline instrumentaalpala, ka tore kuulamine.

Midgard (ukr)

Tegemist suhteliselt värske bändiga, kes tegutsenud 2015 aastast. Stiililt huvitav segu mdm/pagan/viking metalist, pean tõdema et kuulasin seda lühikest lugu päris mitu korda järjest.
Lugu "Berserk" debüütalbumilt "Wolf Clan" , ingliskeelsetele loo ja plaadi nimedele vaatamata laulavad vene keeles.

Dehydrated (ru)

Äratus, äratus ...
Otse siberist Tomski linnast, core sugemetega deathmetal, tegutsenud aastast 2008 ja välja andnud  omajagu head kraami, lugu 2012 aaasta plaadilt "Zone Beneath the Skin".
Ettevaatust, see video on hästi kõva heliga.

Lisaks on tootnud ühe kuulsa bändi kuulsa loo coveri (puhka rahus Lemmy - ma arvan et sulle see meeldib).

Родъ / Rod (ru)

Seekord klassikalist mdm-i. Ma ei saa ise ka aru, miks mulle see lugu meeldib, aga nii ongi:

Дрыгва / Drygva (BLR) vol 2

Bänd kes korra on siit läbi käinud pagan/folk metalli kategoorias. Nüüd on värske  uus singel ilmunud ja tundub et ansambel on võtnud suuna rohkem death/black metali suunas ja folgi kogust vähendanud. Tore kui muusikud arenevad ;).

Eximperituserqethhzebibšiptugakkathšulweliarzaxułum (by)

Püüdke kellelegi öelda, kuidas te lähete selle bändi kontserdile või just kuulasite nende muusikat või soetasite plaadi. :-)
Hääldusjuhised: Eximpe-ritu-serqethh-zeb[ul]ib-šiptu-gakkath-šu[r]l-welia[l]r-za-xu[l]ł-um. Nõrgad ütlevad muidugi lihtsalt: "Eximperitus". Tundub, et bändi liikmed on üldse keeleteaduse huvilised, lisaks nimele kajastub see ka nende lüürikas, mis on kirjutatud arhailise valgevene keele transliteratsioonis.
Antud EP "W2246​-​0526" ilmus eile ja kõlab ausalt öeldes pagana hästi.

Руины вечности (ru)

Annan siis minagi oma tagasihoidliku panuse tomi algatatud teemanädalavahetusele. Leidsin bändi nimega Руины вечности, kes ise määratlevad oma stiili kui dramatic doom death metalit, mis on pühendatud mineviku dramaatilistele sündmustele. Tsitaat: "Цель - максимально передать при помощи тяжелых металлических партий весь нерв и трагизм событий прошлого. А также показать слушателю неженское лицо войны."
Uus album "Шёпот забытых холмов" ilmus just eile. Kõlab väga mõnusalt ja originaalselt, just nii raskepäraselt nagu mulle meeldib. Vokaali kuulates kõrv lausa puhkab ja õnneks on kõik taas vene keeles. Antud lugu on uue albumi avalugu, aga vihjeks võin öelda, et terve plaat on YouTube'is üleval.

Eldiarn (ru)

Sellest tuleb üks slaavi folk ja metali nädalavahetus, mis teha kui eksid SinuTorus mingisse auku ära.
See lugu jutustab vene folgi kõige põhjalikumalt lahatud teemast, ehk mehest nimega Ivan Durak.

Homme umbes samal kellaajal ...

...loodan kuulda seda lugu lives :)

Волчий Острог (ru)

Lõuna Venemaalt Samaara linnast pärit kollektiiv, mis viljeleb pagan metal ja mdm segu stiilis venekeelset muusikat, tõlkes  nimi "Huntide Vangla".
Ma ei saa üldse aru neist vene metalheadidest kes punnitavad anglikaani keeles laulda, samas kui slaavi keeled sobivad sellele stiilile suurepäraselt.

Küsimused ja vastused

Küsib "Dissection" : Where Dead Angels Lie?

 Vastab "Cryptic Wintermoon" : Angels Never Die!

Tavaline reede õhtu pubis .... kas tunned ennast ära?

Motherwood (br)

Mulle tundub, et black metalile on saabunud kuldsed ajad. Järjest ilmub häid ja huvitavaid albumeid, staažikamad bändid jätkavad edukalt toimetamist ning ka uusi tekib juurde.
No siin on näiteks üsna värske brasiilia atmospheric black metali duo Motherwood, kes üllitas septembris oma selftitled debüütalbumi. Plaat tasub kuulamist, ka laulude pealkirjad on väga kõnekad: Sadness, Despair, Solitude, Coldness, Trauma, Faithlessness ja Fear.

Justice for the Damned (au)

Natukese hea core vastu ei ole mul kunagi midagi. Aussie metal-deathcore bänd Justice for the Damned. See on 2014. aasta lugu, aga augustis ilmus ka uus plaat "Dragged Through The Dirt". Siin loos olid huvitavad kidrariffid, mis olid nagu TDMist mõjutusi saanud.

Bethlehem (de)

Nii traagiline ....

.... järeldus:  peab kindlasti vaatama.

PS: Seoses DEMM 2018 piletite soetamisega hakkab blogisse seal esinevate bändide postitusi tulema.

Bloodbath (se)

Bloodbath on 1998 asutatud rootsi death metali supergrupp, mis koondab muusikuid Opethist, Katatoniast ja 2014. aastast ka Paradise Losti solisti Nick Holmes'i. Bloodbathi täpne ajalugu on üsna kirju, aga mul paraku puudub huvi ülitäpseks süvenemiseks, kes täpselt kust ja kui kaua osales.
Asjaolu, et hetkel laulab seal Holmes, ei pruugi küll olla just eriti soodne, sest nuputan juba pikemat aega, mis pagan küll on Paradise Losti vokalistiga juhtunud, et ta tänapäeval laulab nii, nagu ta seda teeb. Ka Paradise Losti kontsert selle aasta Wackenil oli ikkagi kahjuks pettumus.
Ma ei ole küll Bloodbathi väga palju kuulanud, aga ka natukesest piisab, et juba tõmmata sügav eristav joon varasema muusika, kui solistideks olid Mikael Åkerfeldt, kes lõpuks 2012 naasis lõplikult Opethisse, ja 2004-2005 Hypocrisy Peter Tägtgren, ning uuema vahele, kui laulab Nick Holmes. Tundub, et iga vokalist on vorminud Bloodbathi oma näo järgi.
Panen siia võrdluseks kolm vokaalinäidet. Minu sümpaatia kuulub selgelt Åkerfeldtile, ehkki Tägtgreni hääl on ka võimas.

Mikael Åkerfeldt. Lugu 2002. aasta albumilt "Resurrection Through Carnage".

Peter Tägtgren. Lugu 2004. aasta albumilt "Nightmares Made Flesh", kus Bloodbath kõlab minu meelest selgelt hypocrisylikult, mille vastu mul pole aga midagi.

Nick Holmes. Lugu seni viimaselt, 2014. aasta albumilt "Grand Morbid Funeral", mis ei ole iseenesest tegelikult üldse halb plaat, kuigi ma ei saa midagi parata, et vokaal meenutab mulle väga Satyri oma Satyriconist.

Õnneks on meil võimalus järgmise aasta Dark Easter Metal Meetingul oma silmaga vaadata ja oma kõrvaga kuulata, kuidas lood Bloodbathiga õigupoolest on. 

Eldamar (no)

Ühe noore norraka ühemehekas.
Stiil: J.R.R. Tolkienied atmosfääriline hallikas metall. Kaheksa ja poole minuti sõnum on:  aaa-aa--aaaa-aaa / jeeäähh-jeeäähh, aga niisama taustaks ilus kuulata.
Lugu teiselt albumilt 'A Dark Forgotten Past' mis ilmub 01.12.2017

Darkest Hour (usa)

Mis lugu sobiks veel paremini päeva alustama kui "Your Every Day Disaster". :-)
Darkest Hour on üle 20 aasta tegutsenud bänd, kelle stiil on küllap aja jooksul muutunud, aga viimastel aegadel on segu MDMist ja metalcorest. Mulle nad täitsa meeldivad, aga väga karmidel metalheadidel tasuks ilmselt vältida.

Avulsed (es)

Madriidi bänd, kes tähistas eelmisel aastal oma 25-ndat sünnipäeva. Lugu on raske valida sest head kraami on neil palju. Lugu 2013 plaadilt "Ritual Zombi":

The Negative Bias (at)

Huvitav lugu austria black metali bändi detsembri alguses ilmuvalt plaadilt.

Lifeless (de)

Võrdlemisi meloodilist death metalit Saksamaalt. Lugu bändi käesoleva aasta albumilt "The Occult Mastery".

Dissection (se)

The Somberlaini suurepärane live esitus 1997. aasta Wackenil. Yusef ben Meddouri surnukeha leiti umbes kaks nädalat enne seda, Jon Nödtveidt vahistati sama aasta detsembri keskel.

Harakiri for the Sky (at)

Harakiri for the Sky on austria post-black metali band, kes on tegutsenud alates 2011 ja välja andnud kolm täispikka albumit. Lüürilised teemad on depressiivsemat laadi. Antud lugu on pärit nende viimaselt, 2016. aasta plaadilt "III: Trauma".
Nagu ma bändi Facebooki lehelt näen, siis peaks neid saama 21.01.18 Tapperis esinemas näha. Ka uus album on järgmise aasta alguses ilmumas.

Steingrab (de)

Steingrab on saksa ühemehebänd, tegutsenud üheksa aastat. Live muusikud muutuvad. Stiil on atmospheric black metal. See äge lugu on 2013. aasta albumilt "Äon", aga väljas on ka selle aasta album nimega "Mystik".

Curse the Flesh (usa)

See USA bänd teeb raskeimat melodeathi, mida mul on kunagi olnud rõõm kuulda. Ja see mõnus tümistamine vahepeal... mina rahul. Soovin bändile kogu südamest jõudu ja jaksu.

Sisters of Suffocation (nl)

Vot sellised tüdrukud mulle juba meeldivad! Punt on ringi hullanud alates 2014. aastast ning välja andnud ühe singli, ühe EP ja ühe täispika albumi. Antud lugu on pärit 2016. aasta EPlt "Brutal Queen".

Implore (de)

Implore on saksa päritolu bänd, kes harrastab huvitavat segastiili blackened death metal/ grindcore/ crust. Lugu, mis loodetavasti aitab uut nädalat käima tõmmata, pärineb nende septembris ilmunud albumilt "Subjugate".

Exhumed (usa)

Lugu veel ühelt värskelt plaadilt "Death Revenge" USA death metali/ grindgore bändilt "Exhumed". Tegemist on kontseptuaalse albumiga, mis käsitleb kõhedusttekitavaid tõsielusündmusi 19. sajandi alguspoole Šotimaal: jõhkrad mõrvad, laibaäri ja hauaröövid. Päris ärev kraam. Mida rohkem kuulan, seda enam meeldima hakkab.

Bloodstrike (usa)

Traditsioonilist death metalit Ameerikamaalt. Solist ja basskitarrist on naised. Lugu on pärit bändi teiselt äsja ilmunud täispikalt albumilt "Execution of Violence".

Beyond Grace (uk)

Ergutavat death metalit pühapäevahommikuks. Mõnus vokaal.

Wolfbrigade @ Wacken 2017

Kuna Wacken TV selle video üles pani ja ise sai kohal viibitud teen väikse kokkuvõte.

Aeg ja koht: Wacken 2017, reede, august midagi

Sellel ajal kui normaalsed inimesed tormasid hevigigant Megadeth'i kuulama, ei olnud meil oma kavasse eriti midagi planeeritud. Mõtlesime et lähme huupi telki (Bullhead Circus) ja vaatame mis seal tuleb. Rahvast oli meeldivalt vähe ja sättisime ennast suhteliselt normaalsele positsioonile seisma, teades ainult bändi nime (me küll vaatasime enne kõik bändid tuubist üle aga see isend nagu meelde jäänud). Ja siis läks lahti...
... esimestest taktidest alates väga kaasahaarav sound, head trummid (mis siin videos nii hästi ei kosta), tigedalt rahvast põrnitsev solist. Mind tõmbas see kontsert kohe käima ja võttis pead nõksutama. Kahjuks on video teisest versioonist välja lõigatud päris algus, alustasid introga mängides seljaga rahva poole kuni solist välja ilmus. Eriti meeldis mulle kontserti lõpp, kus solist jättis juba hüvasti ja jalutas minema, aga siis tehti otsa veel korralik outro.

Kui alguses laeti üles täis kontsert, siis päev hiljem asendati see millegipärast selle versiooniga, siin on puudu intro ja "Nomad Pack" (mille lõpus oli videos ka publiku seas olevaid blogi autoreid näha).

Kokkuvõte:
Wolfbrigade (loe: crust punk) ma ikka eriti ei kuula, selle bändi võlu ongi minu jaoks live esinemine. Kindlasti oli see  üks top 5 kontsertelamustest, sellel festivalil.
Hinded:
Koht: *****
Heli: *****+
Wolfbrigade: *****

Laupäevaõhtune teemalauluke

Suodeth (uk)

Mõtlesin siin et kas tõesti reede ja 13 ei ilmu ühtegi musta- või surmametalli albumit ei ilmugi, aga väikese hilinemisega leidsin ikkagi ühe.
Album: The Enlightenment
Stiil: symphonic black / mdm

Murder, murder .. murder, murder .. father, father .. murder, murder ...

 
Shaking, we face down the bottle ... In fear will you take it all ...

Frantic Amber (swe)

Tegevus mustvalges Sin City laadses linnas, ammud, mõõgad, maskidega võitlejad, sinised silmad, rohelised silmad, ilusad naised ja lõpuks veel hea lugu ka, mida rohkem veel tahta ühelt videolt:

Frantic Amberon loodud aastal 2008 ja koondab eri maade esinejaid  - Rootsi, Jaapan, Taani ja Kolumbia. Plaate välja antud seni vaid üks, tundub bänd keskendub rohkem esinemistele. Mõned nende videod on SinuTorus kogunud üle miljoni vaatamise, mis sellise muusikastiili kohta on väga hea saavutus. Aastal 2012 võitsid rootsi Metal Battle eelvooru ja said Wackenile. Loodame et jõuavad kunagi eestisse ka esinema.

Inconcessus Lux Lucis (UK)

Kõik, kes nüüd veel eilsest reede 13 tähistamisest veel päris üle ei ole saanud, siis aitab teid käima tõmmata järgnev lugu. Mõnusa folgiliku või peaaegu Rock'n'Rolli rütmidega musta metalli:

Bänd mis kunagi tegutses nime all "Whorethorn" (2006-2009). Lugu uue nimega bändi teiselt täispikalt albumilt "The Crowning Quietus" mis ilmub 31.10.2017.

Uprising (de)

Ja veel üks superhea lugu. Tegemist on ühemehebändiga. Ainsa liikme nimi on W., kes laulab, mängib kitarri ja bassi ning programmeerib trumme. Selftitled debüütplaat ilmus juba eelmise aasta märtsis, aga erilist furoori ei ole näha. Tekib hirmutav mõte, et mida kõike muud head me veel maha magame või kunagi üles ei leia.

Woman Is The Earth (usa)

Juhuks kui saavad otsa lood, mille meloodiast sõltuvuses olla, siis siin on veel üks.

Depths of Kronos (nl)

See on nüüd küll üks tubli tükk head jõulist MDMi. Silma järgi suht noored poisid Hollandist. Vokaalil on täheldatavad mõningased metalcore mõjutused, aga mind see ei häiri. Lauljaid tundub õigupoolest isegi kaks olevat.

Ancient Ascendant (uk)

Minu jaoks on paraku tegemist üheloobändiga. Püüdsin küll erinevate aastate lugusid kuulata, aga igav hakkas, midagi ei ole teha. Antud päris lahe lugu on pärit 2012. aasta EPlt "Into the Dark".
Stiililiselt ei ole nad suuri kannapöördeid ette võtnud, aga laulja hääl muutub küll järjest kõrgemaks, kas tahtlikult või mingil muul põhjusel, nii et praeguseks meenutab see juba natuke nagu multifilmitegelase oma, välja arvatud hetkedel, kui ta jämedamat deathi häält teeb, mis tundub ka siiski heledam kui varasematel plaatidel.
Aga igaühele oma, kindlasti on neil oma fännid olemas, kui jätkuvalt plaate välja annavad ja juba 12 aasta kanti tegutsevad.

Edit: Vist ikka eksisin, vähemalt kaheloobändiga on tegemist, tuli veel sügavamale kaevuda, 2008. aastasse. Mis tekitab endisest tungivama küsimuse- mis nendega küll juhtus? Kas on jälle plaadifirma karvane käsi mängus?

Dawn of Disease (de)

Maskuliinset death metalit Saksamaalt, väikese meloodilise nüansiga, aga ma ei ütleks, et päris MDM, ehkki metalientsüklopeedia nii väidab. Selle aasta Wackeni kontserdil valdas laulja publikut pelgalt pilguga.

Dolmaar (de)

Liikmed: Valur [vocals & songwriter]
Live liikmed: TBA - guitars,TBA - guitars, TBA - bass, TBA - drums, TBA - keys
Debüütalbum: "The Rise of Ancestral Worship" - kunagi novembris saab võibolla kuskilt osta ka.
Põnev, midagi head on tulemas, sümfo folko must metall:

Décembre Noir (de)

Depressiivsed Saksa väikelinnad... Décembre Noir meeldib mulle üsna hästi.

Beyond Creation (ca)

Vaatasin just, et täitsa huvitav bänd ja siis avastasin, et kuule, me ju läheme lausa 21.10 Tapperisse kuulama neid.
Aga mingi teema on Kanada ja TDMiga- neil on seal vist pesa.

Kassid ja death metal

Rattler (ee)

Ametlik pöördumine

Kellele: muusikaline kollektiiv "Searching for Something" (swe)

Pärast teie "official live video" vaatamist on mul teile mõned soovitused:
otsige omale uus helimees...
otstige omale uus videooperaator ...
otsige omale uus mänedžer ...
otsige omale uus õllemark ...

... või otsige endale mingi muu tegevus.

Impureza (fr/es)

Prantsuse päritolu aga hispaania keeles laulev kollektiiv, kes defineerib ennast kui flamenco death metal. Lugu 10.11.2017 ilmuvalt plaadilt "La Caída De Tonatiuh", kui ikka tähelepanelikult kuulata leiab hispaania folkloori küll:

The Haunted (se)

Täitsa korralik bänd ikka. Meeldejääv refrään. Imelikult lühike lugu, hakkad kuulama ja juba saab otsa; ei ole viimasel ajal enam eriti harjunud alla 6-minutilistega.

Jack the Stripper (au)

Hullud austraallased on jäänud üles riputamata. Energiat on hullupööra (üle), nii et tundub, nagu nad ei oskaks seda lausa füüsiliselt kuhugi panna, sellest ka see rähklemine. Muusikastiilile aga andku täpne nimi see, kes oskab, miski deathcore/ grindcore variant vast on. Mulle igatahes meeldib.

Kontsert Madriidis

Aeg ja koht: 04.10 Sala But, Madriid 
Menüü: Fight to Fight (no), Suicidal Angels (gr), Satyricon (no)

Jõudsin varakult kohale ja kuna tänaval hängis järjekorras ca 20 tumedama särgiga tüüpi ja mõned neiud, leidsin õige ukse kohe üles. Ega sellest klubist välja poole rohkem ei paistagi kui üks uks tänavalt.

Sisenedes tuli minna trepist alla keldrisse ja seal see klubi oligi. Välja nägi nagu Rock Cafe Tallinnas, mõõtmetelt umbes poole väiksem, aga üldiselt viisakama välimusega. Kuna rahvast oli vähe siis oli teine korrus kinni ja sinna ei lastud.
Esimesed fännid kes sisse tormasid ja kohe lava ees kohad sisse võtsid ei olnud üldse vist muusikahuvilised vaid amatöörfotograafid. Igatahes lubati nad koos korraliku varustusega sisse ja nii nad kohe lava ees kohad sisse võtsid. Ma ei tea kas lisaks planespotteritele on olemas ka mingid musisicanspotterid, vähemalt kaks neist jalutas peaesineja ajal poole pealt minema - said vist oma pildid tehtud.

Eelroog: Fight to Fight

Tarbijaid: ca 50 (tundub et seal maal eriti soojendusbände ei kuulata)
Circle pit: -
Tegemist Norra pundiga kelle eelmine nimi oli Faenskap ja kes juba selle nimega mõned aastad norras tuuritanud, esimese albumi välja andmise ajaks on nimi muudetud - kahtlustan et siin on plaadifirma kuri käsi mängus, et asi teistel turgudel söödavam oleks. Muusikastiili on raske defineerida - punkcore deathcore/black metal segu. Kui Youtube videosid vaadata siis tundub üsna kommertslik, aga õnneks kontsertil kõlavad tunduvalt karmimalt ja energiat on neil meeletult palju.
Vahepeal sain tüübid nännimüügikohast kätte, ajasin nendega pisut juttu, ostsin plaadi, korjasin autogrammid peale, tegin elu esimese selfie koos Lars Vegase ja HM-iga ja õpetasin Larsile eesti keelt. Lahedad tüübid.

Pearoog: Suicidal Angels

Tarbiajid: ca 100 (lõpupoole rohkem)
Circle pit: umbes kolmanda loo ajal saime kahe kohalikuga asja käima, vahelduva eduga kuni lõpuni.
Wall of death: eelviimase loo ajal, ca 20
Väga hea kontsertbänd, minule meeldis sellest komplektist kõige rohkem, Vana hea klassikaline trash, koos hästi rahvaga suhtleva solistiga. Ruumi möllamiseks oli ka piisavalt. Plaat ostetud.

Magustoit: Satyricon

Tarbijaid: ca 300
Circle pit: Ainult eelviimase loo ajal, bändi käsu peale ca 20
Nu mis teha kommertslikum black metal rahvast nii hullult käima ei tõmba. Kui räägitakse et eestlased on tuim rahvas, siis hispaanlased on veel tuimemad. Ega siin muud ei olegi rääkida, esitus oli väga hea nagu sellise klassiga bändile kombeks.

Kokkuvõtteks:

Üldine helikvaliteet jättis natuke soovida (oleks võinud parem olla).
Kõik kolm bändi tegid väga hea esituse, soovitan kõiki.
Hinded:
Koht: ****
Heli: ****-
Fight to Fight: ****-
Suicidal Angels: *****
Satyricon: ****

First Fragment (ca)

Kui olla selline vähekuulanud diletandist metalisõber nagu mina, siis on elu väga huvitav: iga päev toob uusi avastusi ning eelarvamused muutuvad kiiresti kehtetuks. No ma näiteks arvasin, et technical death metal on minu jaoks närvilisevõitu, aga siis leidsin selle eelmise aasta plaadi loo Kanada bändilt "First Fragment".
Esimese hooga tuli kohe pähe võrdlus klassikalise muusikaga, siis leidsin, et tegelikult on kogu kupatus TDMi kohta ikkagi üsna meloodiline. Tech-melodeath, kas ei kõla hästi.
"First Fragment" on käesoleval aastal ka juba jõudnud ühe singli välja lasta ning see on ka hea.

Blood of Seklusion (it)

Väga mõnusat kaasahaaravat klassikalist death metalit otse kuumast Itaaliast.

HateSphere (dk)

Taani HateSphere'i nimetas portaal BraveWords skandinaavia thrashi kroonprintsideks. Staaži on neil 16 aastat ja ette näidata üheksa täispikka albumit. Stiililises mõttes on tegemist deathi/ thrashi seguga, mis tundub mulle üldse üsna hästi sobivat.
Peab ütlema, et tänasel tuulisel ja külmal tööpäeva varahommikul suudan üsna hästi selle lauluga samastuda. :-) Maailma kõige õnnelikematel inimestel on aga õllepudelid käes ja tuju ikka hea.

Veinisõpradele

Terve EP "The Red Vine Litanies" (2008) saksa black metali bändilt "Funeral Procession". Juba esimesed sekundid peaksid äratundmisrõõmu pakkuma... :-)

 

Arroganz (de)

Fuck it, fuck that, fuck this too, fuck you, fuck them, fuck our new record, fuck this all...
Kuna ma sõnadest aru ei saanud, siis püüdsin lihtsalt videot tõlgendada kuidagi...

Sol de Sangre (co)

Debüütplaati on välja haudumas uus bänd, mis koosneb kogenud Colombia metal muusikutest. Lood on kirjutatud tribuudina eelmise sajandi üheksakümnendate vanakooli death metalile.

Signs of the Swarm (USA)

Kui skandinaavia oli ja on klassikalisele black ja death metali kodumaa, kust tuleb päris palju nende stiilide esinejaid, siis Ameerika Ühendriigid tundub olema deathcore kodumaa. Alates uue aastatuhande algusest on sealt järjest tulnud häid bände kes seda stiili viljelevad. 2006-2007 aastatel jõudisid Whitechapeli ja Suicide Silence albumid Billboard Rock Albumite edetabelis teisse kümnesse. Praegu tundub olevat uus tõus ja uusi häid bände tulekul. Üks näide allpool olevas videos, selle loo puhul meeldis mulle eriti algus -  kuidas vaikselt lugu käima tõmmatakse ja järjest karmimaks minnakse, kui solist alustas suutsin isegi kergelt võpatada.

Lugu  "Cesspool of Ignorance" novembris ilmuva bändi teise plaadi "The Disfigurement of Existence" pealt.

Carach Angren (nl)

Tahan natuke juttu heietada bändist, kes on tegelikult siin blogis juba korraks kajastamist leidnud ning selleks on Carach Angren. Lisaks sellele, et keegi juba pikemat aega mingis mu aju sopikeses kõige muu taustal pidevalt ümiseb "Charles Francis Coghlan" (päriselt elanud isik muide, kelle kohta saab Wikipediast lugeda), on neil loomulikult palju teisigi häid lugusid, näiteks see (he-hee, vaata trummari nägu...):

Carach Angren on hollandi bänd, tegutsenud aastast 2003. Nimi on pärit Tolkieni "Sõrmuste Isandast", tähendades haldjakeeli rauast lõugu. Loomingu aluseks on terviklikud inimloomuse varjukülgi kajastavad jutustused, aines pärineb muinas-, õudus- ja kummitusjuttudest, legendidest, muudest vägivallalugudest. Muusika ja esitus toetavadki eelkõige just lugude jutustamist, need on nagu minimetalooperid vmt. Nende videod on omaette kunstiliik ja live esinemised eesotsas karismaatilise lauljaga väga ekspressiivsed ja läbimõeldud.

Carach Angrengi on kokku puutunud kristlastest konservatiividega, kes oma keskaega kinni jäänud duaalses maailmatajus näevad neis põrgujõudude sõnumitoojaid ja sataniste, kes õelalt kustutavad kogu valguse meie maailmast, võrreldes liikmeid näiteks massimõrvarist Breivikuga ja mis veel hullem, see oletatav mõrvarlikkus olevat süütule noorsoole nakkav ja hukutav. Ühesõnaga püüdsid nad keelata bändi jõululaupäevaks planeeritud kontserti, mis arvatavasti siiski ei õnnestunud, kuid ületas siiski uudiskünnise. Igati sümpaatsed ja tervemõistuslikud bändiliikmed olid küll kergelt hämmingus, kuid oskasid tasuta reklaami eest tänulikud olla:

On öeldud, et Carach Angren jääb stiililises mõttes natuke eikellegimaale, kuna tõsiste black metali fännide jaoks on nende muusika võõrik ja mitte "päris" black metal, samas kui teiste potentsiaalsete kuulajate jaoks jääb jälle liiga tumedaks. Võib-olla on tõesti nii, et CA ei saa kunagi päriselt kuulsaks ja kaob kuskile nišibändide hulka, nagu on juhtunud suurepärase Cryptic Wintermooniga (kuigi mine sa tea, oktoobri lõpust soojendab Põhja-Ameerika tuuril Children of Bodomit). Seda enam on põhjust rõõmustada neil, kes on ansambli enda jaoks avastanud ja nende loomingut ning esinemist nautida saavad. Loodetavasti avaneb ka minul võimalus neid kunagi laval näha.

Noctem (ESP)

Valenciast pärit elukalt selline meisterteos, thrash/black/death metal meloodiliste vahepaladega:

Skyforger (lv)

Lõunanaabrid ka ei tuku.

Nazghor (SWE)

Harva juhtub et mõnda uut lugu kuulad kohe mitu korda järjest, tundub et Non Serviam  plaadifirma on hoogu sattunud ja toodab järjest minu maitse järgi stuffi.
Bänd on tegutsenud aastast 2012 ja jõudnud selle ajaga välja anda  juba kuus albumit. Stiiliks Black Metal / Melodic Black Metal.
Lugu 13.10.2017 ilmuvalt plaadilt "Infernal Aphorism", kuidagi eriliselt võlus mind ära selle loo kitarritinistamine mis algab kohe loo alguses ja kestab lõpuni välja.

Heaven Shall Burn (de)

Ükskõik kui mainstream Heaven Shall Burn muidu ka olla võib, oli nende kontsert selle aasta Wackenil üks minu tippelamusi: ükski lindistus ei suuda edasi anda tegelikku muljet, mis kohapeal tekkis. Plaadid küll meeldisid mulle, aga ma tõesti ei oodanud nii tugevat live'i, kõla ja vokaal olid oodatust hoopis raskemad. Wackeni kontserti pole praegu täies mahus kuskil üleval, küll aga selle aasta Summer Breeze'i oma, mis tundub olevat sama kava.

 
HSB on saksa MDM/ metalcore bänd, mis on tegutsenud juba alates 1997. aastast ning minu arvates on neil täiesti omanäoline äravahetamatu stiil, mis on täielikust väljakujunemisest saadik üsna samaks jäänud. Lüürika käsitleb ebavõrdsust, keskkonnateemasid, loomade õigusi, antifašismi ja -rassismi, nii et tegemist on tugeva sotsiaalse närviga bändiga.
Kõik liikmed on ka taimetoitlased ning järgivad suuremas osas igavana tunduda võivat, s.t mitterokkarlikku elustiili straight edge, mis on hardcore pungi subkultuur ning tähendab hoidumist alkoholist, tubakast ja psühhoaktiivsetest meelemürkidest, mõnel juhul ka kofeiinist, retseptiravimitest ja juhusuhetest, vastureaktsioonina pungi subkultuurile.  
Võrdluseks panen siia HSB esimese plaadi, EP "In Battle There Is No Law" aastast 1998. Siin on äratuntavad mõned siiani iseloomulikud elemendid, samas kõlab see üsna teistmoodi ja ilmselt alternatiivsemalt kui hiljem, aga ma pole kindel, et ka paremini.

Witchery (se)

Teine singel 10. novembril ilmuvalt plaadilt "I Am Legion".

Suffocation (usa)

Äge. Brutal/ technical death metal. Käesoleva aasta Brutal Assaulti live, trummikaamera.

Manatark (ee)

Ühemehebände

Ühemehebände ikka leidub, iseasi, kas ja kuidas nad kontserte annavad. Siin on väike valik neist, kes mulle viimati silma on jäänud:

 

Grift (se)

Griftis mängib kõiki pille, laulab ja kirjutab muusikat mees nimega Erik Gärdefors. Žanriks on black metal. Muusika ja esitus on emotsionaalselt tugevalt laetud, andes isegi sõnadest aru saamata mõjusalt edasi üksindust ja meeleheidet. Lugu on pärit septembris ilmunud albumilt "Arvet". Seda plaati xxxid ostaksid.

Sun of the Sleepless (de)

Bändi taga seisab uhke nimega mees Ulf Theodor Schwadorf. Taas on tegemist black metaliga, mida olen viimasel ajal päris palju kuulanud, seekord natuke eksperimentaalsemaga. Mulle tundub isegi, nagu oleks uuemas black metalis tekkinud omamoodi saksa koolkond. Lugu on pärit käesoleva aasta plaadilt "To the Elements". Video on ka haarav.

Gallowbraid (usa)

Veduriks on Jake Rogersi nimeline mees Utah'st. Stiiliks folgi mõjudega MBM. Ja tõesti, selles 2010. aasta (boonus)loos seni ainsalt plaadilt "Ashen Eidolon" on kõik ainult meloodia, meloodia ja veel kord meloodia. Umbes 2.24 peal tuleb küll välja kannatada ka üks kole hevikriise, kuid see jääb tõesti ainukeseks.

 

Demonshire (se)

Ainsaks liikmeks on Anders Edin, kes YouTube'is sümpaatsel moel oma kuulajatele tänu avaldas. Tegelikult see pole midagi erilist või väga head, lihtsalt selline üsna sirgjooneline MDM, ei mingeid trikke. Aineseks on Sõrmuste Isandast ja Warcraftist inspireeritud fantaasiad.

Buried Realm (usa)

Buried Realm on Colorado mehe Josh Dummeri sooloprojekt. Stiiliks võiks vist üldiselt olla meloodiliste elementidega death metal. Tema äsja ilmunud debüütalbumil "The Ichor Carcinoma" teevad külalistena kaasa ka muusikud sellistest tuntud bändidest nagu The Black Dahlia Murder, Cannabis Corpse, Wintersun, Arch Enemy, Soilwork, Nightrage jt. Paraku tuleb ette ka ebameeldivat nähtust nimega clean singing ning kui juba Soilwork pundis on, siis kardetavasti midagi head oodata ei ole. Antud lugu aga lajatas küll positiivses mõttes võimsa vokaali ja mõnusa raskepärase kõlaga.

Nargaroth (de)

Mulle meeldib YouTube, aga delikaatsuslevel vajab vist veel timmimist: kuulasin just Nargarothi lugu "The Day Burzum Killed Mayhem", kui YT pakkus järgmiseks Burzumi "Dunkelheiti"...

Arallu (il)

Dark Oath (pt)

Eepilise metali kohta on see tegelikult päris lahe lugu, naissolist ka ja puha. Portugal pole pealegi siin blogis vist veel kajastamist leidnud.

Fractal Gates (fr)

Fractal Gates on prantsuse progressiivse MDMi grupp. Mulle meeldib väga nende 2009. aasta album "Altered State of Consciousness", nii et raske oli siia ühte konkreetset lugu välja valida. Samas 2013. aasta album ei meeldi üldse: olgugi et tempokam, oli see kuidagi palju tavalisem ja igavam, vokaal oli teistsugune ning mitmes kohas oli infiltreerunud minu kõrvale üsna ebameeldiva tämbriga puhast laulmist. Aga eks see maitse asi ole.

Peste Noire (fr)

Üks huvitavamaid black metali lugusid, mis mulle viimasel ajal ette on sattunud. Tasub bändiga lähemat tutvust luua.

Enter My Silence (fi)

Thy Antichrist (co)

Colombia päritolu black metali bänd, kes praegu peaks resideerima USAs. Minu tähelepanu pälvis eelkõige solisti originaalne hääl. Ja fakt, mille taolised mulle haiglaslikul kombel ülihästi meelde jäävad, nimelt et üks eelmistest trummaritest aliasega Sebastiano Di Morte sooritas 2010. aastal 24-aastasena enesetapu.
Tegutsenud küll juba alates 1998. aastast, on bändil seni õnnestunud välja anda vaid üks täispikk plaat. Kuna nad käesoleval aastal sõlmisid lepingu Napalm Recordsiga, saab see mure ilmselt murtud. Tundub aga, et praegu kõlab Thy Antichrist juba tuntavalt teistmoodi kui allpool olevas videos.