Paljud lugejad on kindlasti kuulnud äraleierdatud tõsiasja – aga kordamist väärib see siiski –, et intelligentsitasemelt, aga ka paljude muude (positiivsete) omaduste poolest on metal– ja klassikalise muusika austajad väga sarnased, et mitte öelda, samal pulgal. Need on ka stiilid, mille austajaskond väga suure tõenäosusega kattub. Vaadates seda, kust tuleb metal’i esteetika ja esitusstiil või kuidas paljud hevimuusikud armastavad kasutada klassikalisi pille ja orkestreidki, ei tohiks eelöeldu väga üllatada.
Ja veel:
Ka on kuulaja seisukohalt klassikalisel ja metal-muusikal üsna sarnased väljundid, need täidavad sageli samu vajadusi. Sõna, mis seminaril sageli kordus, oli „eskapism“. Igasugune muusikaline kogemus on olemuselt eskapistlik, põgenemine reaalsusest. Aga need kaks muusikavoolu rõhuvad eriti meie vajadusele olla viidud kuhugi mujale. Olgu see siis fantaasiamaailm või hoopiski muretu peomeeleolu, agressiivsuse vägivallatu väljaelamine muusikaga samastudes või lihtsalt väike lohutus, et kõik ei saa olla lootusetu, kuni on keegi, kes selliseid viise loob, selliseid sõnu seab.
Siia sobib hästi lugu prantsuse black metali bändilt Peste Noire, keda olen ka varem kiitnud. Tundub, et videot tehes ammutati inspiratsiooni "Võimalik vaid Venemaal" saatest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar