Lustre (se)

Rootsi ühemeheka Lustre uue (või noh, kas on enam nii uus, ilmus veebruari keskel) singliga "The First Snow" on imelik lugu. Hakkad kuulama, mingi monotoonne tilu-lilu, aga siis kuulad edasi ja veel korra ning siis veel üks kord. Hüpnotiseerib ära kuidagi.

Kaltfront (de)

Saksa black metali niigi rikkalik ja mitmekesine pere on täienenud veel ühe värske liikme võrra: duo Kaltfront on jaanuaris välja andnud oma esimese igapidi kuulatava üllitise EP "A World in Gray" näol.

Ischemic (can)

Ischemic on tegutsenud aastast 2012 Torontos. Nüüd valmis saanud esimene täispikk album "Stagnation & Woe". Viljelevad segastiili death, black ja doom metalist, mõnusalt plärisevad kitarrid, puhtad trummid ja päris käre naisvokaal. 

Outre (pl)

Igati kõrva- ja silmasõbralik.

NimphaioN (rus)

See Ivanovo oblasti orkester avaldas hiljuti oma kolmanda plaadi "Quoth the Raven". Stiil sümfooniline mustmetall, plaat on pühendatud E.A. Poe'le, kelle lüürikat ka kõigis lauludes kasutatakse ehk siis Poe-tic black metal. Tegemist on päris hea plaadiga, antud loo keskosa meenutab kangesti Carach Angren'i stiili.

Mist of Misery (se)

Sümfoonilis-depressiivset black metalit Stockholmi bändilt Mist of Misery. Lugu viimaselt plaadilt, milleks on eelmise aasta detsembris ilmunud "Fields of Isolation".

The Breathing Process (usa)

Bänd alustas aastal 2003 hardcore bändina, siis tüüris sümfoonilise black metali poole, varsti ilmuva kolmanda albumi "Samsara" stiiliks on märgitud blackened deathcore.

PS: Bändi huvialadeks on näoraamatus märgitud: Cats ... and Death and destruction of the human race.

Raven Throne (by)

Raven Throne on Valgevene päritolu 2004. aastast tegutsev bänd, kes alustas paganliku black metaliga, et hiljem liikuda atmosfäärilises suunas. Täispikki albumeid on ilmunud väga regulaarselt, kokku suisa viis ning kuues "I Miortvym Snicca Zolak" on mai alguses ilmumas.

Norylsk (pol)

Aastatel 2000-2008 kandis bänd nime Trocki. Uus nimi valitud maailma põhjapoolseima linna järgi, võiks ju eeldada et tuleb mingi külm ja arktiline mustmetall, aga tulistavad hoopis kuuma grindcoret. Viimane plaat "Catholic Dictatorship" aastast 2015:

Ellorsith (ca)

Kanada black/ death metali ansamblil Ellorsith ilmus äsja uus EP "Orbhàis". Mulle meeldis iseäranis vokaal.

The Elysian Fields (gr)

Lugu kreeka sümfoonilise death/ black metali bändi 2018. aasta albumilt "World Misanthropia".

Paganizer (se)

Paganizer on tegutsenud juba kakskümmend aastat. Albumeid on ilmunud päris mitu, veelgi rohkem EPsid ja splitte ja kogumikke. Lugu viimaselt täispikalt plaadilt "Land of Weeping Souls" (2017). Selline üsna klassikaline skandinaavia vanakooli death metal, mõnusa vokaaliga.

Wraith Rite (esp)

Madriidi metaliaias on alates 2016 aastast kasvama hakanud uus must seen, nimeks Wraith Rite. Aprilli alguses ilmus neil esimene EP nimega "A Little Horror Tale".  Muusikat kommenteerima ei hakka, tegemist täitsa omapärase isendiga, mulle täitsa meeldib.

Ingested (uk)

Üsna jõulist brutaalsemapoolset deathcoret viljeleb aastast 2006 briti bänd Ingested. Aprilli lõpus on ilmumas uus plaat "The Level Above Human".

Tortorum (no)

Tortorum hirmutab Bergenit juba alates aastast 2010. Ilmunud on kaks täispikka albumit ja seni viimasena 2016. aastal ka seesinane muljetavaldav EP "Rotten. Dead. Forgotten".

Dark Easter Metal Meeting päev 2

Teine päev - palju mustvalges ja kapuutsides mehi.

Päeva parim: Au-Dessus (club)
Leedu post black metali kapuutsimehed on vist hetkel kõige kuumem baltikumi metali nimi euroopas. Set oli klubis, alguses hängisime rõdul, aga veerand tundi enne algust liikusime alla lava ette, sest tundus et varsti enam sinna rahvast ei mahu. Kui bänd lavale jõudis siis meie,  korralikud inimesed, tõmbasime kapuutsid pähe ja asusime higistades kuulama. Nagu stiilile kohane, suurt showd ei toimunud ja ei olnudki vaja, sest muusikast endast piisas täiesti, heli oli puhas ja veatu, üks parimaid kitarrimänge mida viimasel ajal kuulnud olen.
Sellel pildil paistab nii bänd, kui ka paremal kapuutsides fännid eestist :).

Allikas: https://www.facebook.com/audessusabove/

Päeva suur nimi: Belphegor (Werk)
Üldiselt on mul väike allergia Nuclear Blasti talli bändide vastu, sest see plaadifirma kipub oma bände liiga kommertslikuks tegema. Belphegor on  küll viimase kümne aasta jooksul plaat plaadilt natukene kergemaks läinud, aga siiski suhteliselt hästi säilitanud oma karmi stiili. Vedasime end ikka kohale ja saime üsna hea vaatamiskoha. Lava oli korralikult riste ja skelette täis topitud, mis erinevalt valgustades andsid päris laheda efekti. Kontsert kõlas nagu värskem ja puhtam üheksakümnetate Belphegor ja viimaste aastate plaate kindlasti ei meenutanud. Kogu show oli kokkuvõttes vägev ja professionaalne, ning mulle meeldis väga.

Päeva üllataja: THAW (Club)
Eksperimentaalne ambient ja noise black metal pole üldiselt minu teema, mida ma niisama kuulaksin. Vaatama minnes ei osanud eriti midagi oodata ja ette trügima ei hakanud, seadisme ennast rõdul tagapool sisse ja jäime ootele. Esialgu panin tähele asjade sättimist ja helikontrolle tehti tunduvalt põhjalikumalt, neil oli ka oma helimees kaasas, kes kontserti ajal tegi päris kõvasti tööd. Klubisse loodi atmosfäär, lasti tossu ja valgustus oli ainult pisut valget bändi tagant ja nii kestis see lõpuni. Kui muusika algas,  hakkas see järk järgult rohkem mõjuma ja kuidagi ennast sellega kaasa tõmbama, mingil hetkel ma enam seista ei viitsinud, istusin seina äärde maha ja lihtsalt kuulasin silmad kinni muusikat. Kui kontsert ära lõppes, oli tunne nagu oleks hommikul äratuskell helisenud. Video küll teisest esinemisest, aga ega seal vahet ei ole:

Dark Easter Metal Meeting päev 1

Parimad palad esimesest päevast

Päeva nael: Pequod (Club)
Kohalik Pequod on tegutsenud kakskümmend aastat ja pole ühegi plaadifirma käpa all. Seda vabadust oli ka näha ka nende esinemisest, meestel laval silmad särasid ja nautisid ise täiel rinnal  mida nad teevad. Vaatamist alustasin rõdu pealt, aga üsna ruttu ronisin alla lava ette kaasa elama. Kindlasti on tegemist jällegi ühe bändiga kes on lives veel parem kui plaadil. Pärast sain rahvahulgas jutule kitarrimängija Danieliga, kiitsin neid head seti eest, vastutasuks anti mulle taskust bändi viimane plaat. Tuubist ei leidnud ühtegi asjkohst videot.

Traagilised black metali naised:

Lebenssucht (Club)

Igati korralik traagilise mustmetalli show kus oli verd, nuge, kostüüme ja draamat pealkirjaga Fucking My Knife. Kuna olime piisavalt varakult kohal, saime seda showd vaadata klubi rõdu parimalt kohalt. Video on küll ühelt teiselt festivalilt aga annab aimu mis toimus, meie eelis oli vaadata seda hämaras klubis:

PS: Howls of Winteri korraldajatele soovitan kindlasti seda bändi ka kodumaale esinema meelitada.

Bethlehem (Werk)

Kindlasti suur üllatus, eelnevalt uurides ei tundunud nii hea bänd, aga 2016 aastast bändiga liitunud Darkened Nocturn Slaughtercult laulja Onielar on selle bändi suurim vaatamisväärsus, kes suutis suure lava põhimõtteliselt üksi ära täita ja kõik pilgud endale tõmmata. Seekord on lisada ka asjakohane video:

Shadow of Intent (usa)

Värske singel ameerika meloodilise deathcore bändilt. Vokalist astub üles veel ühe bändi Hollow Prophet koosseisus, mis on ka minu poolt positiivses võtmes äramärkimist leidnud.

Dark Easter Metal Meeting kokkuvõte

Münchenisse jõudsime kolmapäeva õhtul, neljapäeval-reedel tutvusime linnaga ja õllejoomise kultuuriga. Laupäev-pühapäev olid festivali päralt ja esmapäeva hommikul lendasime kodupoole tagasi.

Toimumiskoht.
Festival toimus Backstage klubis, mis on pigem selline suurem aiaga piiratud ala erinevate esinemiskohtade ja nurgatagustega, päris kõikjale ei lastud, tagumine osa oli artistide päralt. Tegemist mingi vana tehase alaga, sissepääsuala nägi välja nagu endine bensiinijaam.

Lavad
Pealava "Werk" (tõlkes "tehas") oli kõige suurem ja üsnagi mõistlikult ehitatud. Tegemist ilmselt siis mingi vana betoonist tehasehoonega kus ruumi laialt. Lava oli päris suur ja vaatajatele jagus ka ruumi. Lisaks oli pealtvaatajate ala keskel madalama osaga ja ka mõningate astmetega, nii et kui varuga kohale liikusid võis leida päris häid vaatamiskohti. Heli kvaliteet oli üldiselt hea, kuid selle suure ruumi jaoks jäi tagapool natuke nõrgaks.
Teine ehitis oli ehitatud suuremalt jaost vanadest merekonteineritest ja plekist. Seal asusid teised kaks väiksemat lava.
"Club" ehk klubi oli vastavalt nimele mõnus väike kohake, seal oli üleval ka rõdu, nii et esinemisi sai vaadata nii lava ees kui üleval või siis trepi pealt, all korrusel läks vahepeal üsnagi kitsaks aga üleval oli üldiselt natuke rohkem ruumi. Helikvaliteet oli esimesel päeval natukene kehva, teisel päeval oli puldis uus helimees ja siis suudeti see päris heaks kruttida.
"Halle" (saal) ehk teine pealava, väga suur ei olnud ja jäi selle rahvahulga jaoks ilmselgelt liiga väikseks. Sinna tuli pigem varem kohale minna, sest esinemise ajal sinna rahvast enam praktiliselt sisse ei mahtunud ja inimesed olid nagu sprotid karbis. Helikvaliteet oli selles saalis kõige kehvem ja ei katnud tervet ruumi ära, lisaks plekkehitisele omane kumin.

Söök-jook-kaubandus
Joogilette oli alal piisavalt ja järjekordi praktiliselt ei tekkinud. Väljas oli ka üks burksi ja friikate putka ja mingi võileivaputka. Friikad 3 euri, korralik burger 6 euri, 0,5l õlu 3.80. Joogitopsi rent oli 2 euri - esimese topsi eest maksad ja saad žetooni, viimase topsi viid koos žetooniga tagasi ja saad raha tagasi. Tänu sellele süsteemile püsib kogu ala suhteliselt puhas, seda süsteemi võiksid ka kodumaised  ürituste korraldajad kasutada. Päris mitu nännimüüjat oli ka - plaadid, särgid jne, lisaks oli kohal ka Kristian Wåhlin oma pildinäitusmüügiga.


Valgustus
Pealava valgustus oli enam-vähem, aga mitte midagi erilist, teiste lavade valgustus oli pigem lahja.

Esinejad
Üldine LineUp oli väga hea, paar nime küll ei erutanud aga laias laastus jätkus vaatamist ja kuulamist kogu ajaks. Kava oli tehtud nii et oli üks esineja pealaval vaheldumisi  kahe samaaegse esinejaga väiksematel lavadel. Settide vahed olid 5-10 minutit, nii et kui tahtsid midagi järjest vaadata siis vaevu jõudis järgmisse seti alguseks kohale.

Kokkuvõte
Kõige rohkem meeldis esinejate valik.
Kõige rohkem häiris et külastajaid oli nende väikeste saalide kohta liiga palju.
Hinne: neli miinus.

Hecate (fr)

Kuulasin prantsuse black metali bändi Hecate selle aasta jaanuari alguses ilmunud albumit "Une voix venue d’ailleurs". Mulle istus väga hästi.
Varem on siin blogis leidnud käsitlemist samanimeline ja sama stiili viljelev kollektiiv Egiptusest.

ID:Vision (by)

Valgevene bänd (kes praegu peaks küll resideeruma Münchenis ning Facebooki järgi oleks nagu hetkel tegemist hoopis ühemehebändiga) ID:Vision toodab omapärast industriaalset black/ death metalit. Uus singel "Der Tyrann".

Equilibrium Falls (ru)

Kerget, kuid meeldivat melodeathi Piiteri bändilt.

Separatism (ru)

Ekaterinburgist pärit, 2016 aastal loodud ühemehebänd avaldas märtsis oma esimese täispika albumi "Architect of Consciousness". Mõnus kähehäälne venekeelne death metal mis kõlab nagu üheksakümnentatest, trummid kahjuks programeeritud.

Žriebädlo (sk)

Death metali mõjutustega omakeelset black metalit Slovakkiast, täitsa hea kuulata. Raskesti hääldatava nimega sõltumatu orkester on kuue tegutsemisaasta jooksul ilmutanud ühe täispika plaadi "Najsamprv", kust ka see lugu. Ise kuulasin terve plaadi ära. Esinemisi neil ikka on, aga tundub, et põhiliselt kodumaal.

 

Goliard (co)

Head black metalit Colombiast. Sama lugu on ilmunud nii 2013. aasta EPl "Cantuus Goliae" kui ka viimasel, eelmise aasta plaadil "Iconoclastic Hymns".

Archmage (usa)

Archmage oli Pilgrimi nimelise doom metali bändi esiliikme sooloprojekt. Eelmisel aastal ilmus kaks fantaasiateemadel demo ja siis lõpetas Archmage tegevuse vägagi mõjuval põhjusel, nimelt suri Jon Rossi ehk The Wizard oktoobri lõpus ootamatult seni avaldamata põhjusel 26-aastaselt ehk siis napilt 27 klubisse jõudmata.
Siinkohal üks neist demodest nimega "Legends", mis on minu meelest täitsa hea või vähemalt mulle küll meeldib.

Nahtrunar (at)

Nahtrunarist pole teada muud kui Austria päritolu ja diskograafia. Värskendaval kombel ei ole tegemist ka näoraamatulembiga. Esimene demo on aastast 2013. Antud lugu on veebruaris ilmunud albumilt "Mysterium Tremendum".

Make Them Suffer (au)

Make Them Suffer- R.I.P.
"Neverbloomist" alates kõigest kuus aastat võttiski aega totaalne mandumine. Bändi nimi hakkab ka alles nüüd oma tõelist tähendust omandama...

Tyrmfar (ch)

Lugu šveitsi MBM/ MDM bändi esimeselt täispikalt albumilt "Human Abomination" (2017). Õrnalt meenutab mõneti Satyriconi. Kuigi teisalt on tänapäeval juba väga raske või peaaegu võimatu kohata esinejat, kes mingis aspektis kedagi teist ei meenutaks.

Barbariön (au)

Ettevaatust, heavypostitus!
Tegelikult ma kuulasin seda lugu sama krimpsus näoga kui naine 4:55 ehk siis umbes nii :-):

Sellegipoolest on video päris lahe.

Gutalax (cze)

Vahest satuvad sinutorus ikka ette OEF-i salvestised, peaks ikka seal ühe korra ka ise ära käima. OEF on suurematest festivalidest vist ainus kus rahval on õigus ametlikult laval käia ja sukelduda, täpsemad reeglid on nende kodukal kirjas. Gutalax on tegutsenud aastast 2009 ja nimetab oma muusikastiiliks gore´n´roll, lüürika keerleb põhiliselt väljaheidete ümber.

Nazghor (se)

Pilt http://www.swedishmetal.nu

Kuidas Nazghor Eestisse esinema saada? Olen viimasel ajal juba natuke sõltuvusse sattunud.
11.05 Stockholmis soojendab Nazghor Batushkat sama suure tuuri raames, mis viimase oktoobris ka Tallinnasse toob.

Dagor Dagorath (il)

Sattusin päris lahedat SBMi plaati kuulama. Dagor Dagorathi päritolumaaks on märgitud Iisrael, kuid kolmest liikmest kaks on hoopis ukrainlased. Bänd sai alguse aastal 2003 ning on antifašistliku ja -rassistliku ellusuhtumisega. Nimi Dagor Dagorath pärineb Tolkieni maailmast. Välja on antud kaks täispikka albumit, minu tähelepanu pälvis neist esimene "Yetzer Ha'ra" (2009).

 

Lamb of God (usa)

Lugu ise on jura, aga video on äge.

Fervent Hate (pe)

Mõnusat death/ thrash metalit mängib peruu kümneaastane kollektiiv Fervent Hate. Lugu peatselt ilmuvalt teiselt täispikalt "Tales of Hate, Lust and Chaos".

Ripped to Shreds (usa)

Ühemehebänd Californiast on valmis nikerdanud sellise debüütplaadi "埋葬", mida on võimatu pead kaasa nõksutamata kuulata. A no sa võid proovida.

Hideous Divinity (it)

Väga haaravat tehnilis-brutaalset death metalit viljeleb Hideous Divinity Itaaliast Roomast. Tegutsetud on kümme aastat, mille jooksul on ilmunud kolm pikka albumit, mis on metallientsüklopeedia järgi erinevatel õudusfilmidel põhinevad kontseptuaalalbumid. 

Varathron (gr)

Kohati kuidagi nagu pungilikult või thrashilikult kõlav black metal Kreekast. Varathron on üsna staažikas kooslus, tegutsedes juba aastast 1988. Antud lugu on aprillis ilmuvalt uuelt albumilt "Patriarchs of Evil", mis on nende kuues täispikk.

Stortregn (ch)

Üsna huvitavalt ja tehniliselt kõlav šveitsi meloodilise blackened death metali bänd. Kasutavad ka ohtralt tappingut. Võitsid muide 2015. aastal oma kodumaal Wackeni Metal Battle'i. Mai lõpus on ilmumas uus plaat "Emptiness Fills the Void".

Edit: Vaatasin, et tom on tegelikult Stortregni juba postitanud kui dissectioned bändi. Noh, mulle tundub, et nad on sellest perioodist üle saamas ja liikumas omanäolisemas suunas.

Head rahvusvahelist naljapäeva, metallipead!